10.06 Anne kanal

Kuna plaanis on sel aastal harjutada rohkem järve püüki, siis Anne kanal on selleks puhuks paras algus. Seal kanalil olen ma varasemalt teinud vaid 2 püüki ja mõlemad korrad pole ma püügiga väga rahule jäänud kuna kala on olnud kapriissne, kuid juttude kohaselt peaks seal ometi kala olema ja veel ilusat kala. Otsus tehtud läksime kolmekesi koos Miku ja Raunoga 10.06 varahommikul Anne kanali äärde ja innustatuna suurtest latikasaakidest valisin ma puhtalt latika sööda, Mikul oli universaalsem latika sööt ja Raunol universaalsem särje sööt. Püüda otsustasime esialgu kõik kaugema distantsi pealt u. 26-30 m ja mina alustasin kohe raskema söötmisega, teised alustasid aga tagasihoidlikuma söötmisega. Ja püük võis alata..

  Peale seda järgnes meil ca. 1,5 tundi nullitamist. Oleks siis keegigi meist ühte võttu näinud, aga ei. Ometi olid meil kõigil erinevad söödad, proovisime erinevaid konksusöötasid ja lipsupikkuseid. Lihtsalt tundus et kanali keskmine osa on välja surnud.. Tolle nullitamise ajal aga tõmbas meie kõrval kohalik õngitseja kalda äärest mitu ilusat latikat välja ja see ei andnud meile rahu. Nii et peale 1,5 h nullitamist tegime uued söödaplatsid kaldale lähemale 13-18 meetri peale ja juba üsna varsti nägime ka meie ära esimesed võtud ja esimesed minilatikad jõudsid peagi kaldale. Minul kahjuks mini latikate võtt väga kaua ei kestnud. Sain püügi käigus veel mõned minilatikad ja sain ka ühe korralikuma latika ning ühe pontsaka kogre, kuid see oli ka kõik. Viimased tunnid vajus kala võtt minu platsi peale ära. Tagantjärgi arvan et ilmselt ma söötsin ja keemitasin oma platsi suurema latika lootuses lihtsalt üle, mis pm. tappis mul söödaplatsi ära. Mikul seevastu hakkas plats just viimastel tundidel tööle, eks ta söötis tagasihoidlikumalt ja keemiaga väga hullu ei pannud, nii et lõpus sai ta väikest latikat praktiliselt ketti. Rauno aga vaevles kogu püügi särgedega mida tal tuli vahepeal päris kenasti, paraku latikat tal seekord väga ei tulnud.
  Kuna mul viimased tunnid olid latikaga vaikus, siis nähes Raunot särge kakkumas, mõtlesin ka ise särge proovida. Lisasin oma latikasööda sisse korraliku koguse Zammataro särje laisandit mis tekitab korraliku aktiivse pilve ja vahetasin ussi-tõugu kombo konksu otsas 1-2 tõugu vastu.. Egas kaua oodata ei tulnudki, varsti oli ka minu söödaplatsil särg kohal ja nii ma kakkusin kuni püügi lõpuni üksikuid särgi.

Püügi lõpuks saagid siis: Mikk 2,95 kg, mina 2,5 kg ja Rauno 1,5 kg.

Kokkuvõtteks igati korda läinud ja põnev püük, saagid polnud küll teab mis suured, kuid ka väikest saaki peab oskama püüda. Vähemalt oleme nüüd Anne kanali osas natuke targemad. Elusana oli meil kasutada ainult tõuku ja ussi, isiklikult arvan et universaalsema ja aktiivsema sööda ning motõlli ja jokkeriga oleks seal palju lõbusam püüda.

27.05 Räpina paisjärv

  27.05 tegime Sanderiga selle aasta esimese püügi Räpina paisjärvel ja tavapärase särjeralli asemel üritasin ma seekord keskenduda hoopis latika peale, kuna eelmistel püükidel sattus tihtipeale särgede sekka paar latikat kaaluga 200g - 1+kg. Väidetavalt olla seal isegi üle 2. kg latikaid kuid nagu enamikes veekogudes, siis parema saagi puhul on vajalik eelnev söötmine. Söödaks valisingi seekord puhtalt latika sööda ja elusaks rohkel ussi, casterit ja tõuku.
  Ennem püüki ca. 10 suuremat korvi sisse söötmiseks paar korvi ka koos hakitud ussi ja casteriga ja natuke keemiat et magusa lõhnga kala kaugemalt kohale meelitada.
  Nagu suurema söötmise puhul arvata võis, siis aktiivset püügi algust minul ei tulnud, ussiga alustades oli esimesed pool tundi pm. täielik vaikus. Seevastu Sanderil algas püük aktiivsemalt, aga ta lähenes püügile ka teistmoodi kui mina. Tema valis peibutussöödaks särje poolse universaalse mixi ja konksul kasutas vaid tõuku ja casterit, söötmisel heitis püügikohale vaid mõned korvitäied sööta ja keemiaga püüki ei alustanudki. Muidugi tal ei hakanud kala ketti tulema, sest tundub et hooaja välisel ajal on kala seal paisjärves üsna hajali ja sööda peale tuleb kohale pigem tilkudes, nii et algus on alati olnud pigem vaiksem.
  Peale poolt tundi nullitamist otsustasin ka mina minna üle tõugu ja casteri peale ja see mõte tasus end kiirelt ära, kuna eelnevad pool tundi surnud püügiplats paistis konksusööda vahetuse peale üsna kiirelt ellu ärkavat. Nii et üsna peatselt hakkas ka mul vaikselt kala tilkuma, enamasti üsna kena suurusega särg, vahest harva tilkus ka nurgu. Teisel tunnil tuli mul ka paar latikapoega, mispeale ma söötsin veel rohkem elusat ja keemiat alla, lootes et see toob viimastel tundidel latikapoegadele lisa ja ehk trehvab ka mõnda suuremat latikat. Kuid 3-4. tund tundus et söötsin ilmselt püügikoha aga korralikult üle ja võibolla vähese voolu tõttu oli ka keemia pigem heidutav, kuna 3-4. tund muutus kala palju vaiksemaks. Viimasel tunnil aga toimus püügiplatsil muutus, ilmselt vaikne lõuna aeg hakkas kaladel läbi saama ja kala hakkas jälle toituma, igatahes ma sain viimasel tunnil jälle paar väikest latikat ja mitu kobedat särge. Sanderi söödaplatsil tõmbas eelviimasel tunnil praktiliselt täitsa vaikseks, nii et tundaega istus ta pm. niisama kuid siis otsustas ta huvipärast laenata minu käest ussi ja ussiga püüdma asudes oli tal üsna pea juba esimene väikene latikas käes, viimasel tunnil sai ta veel mitu väiksemat latikat ja ka ühe korralikuma  1kg+ latika mis paraku pildistamise ajal tagasi vette kukkus.

  Huvitav oligi see viimase tunni latika ilmumine püügiplatsidele just seetõtu et mina söötsin latika saamise eesmärgil korralikult ja püüdsin terve püügi vältel suure korviga, uhasin elusat alla ja keemiat, kuid seevastu Sander püüdis tagasihoidlikumalt ja universaalselt pigem särjele mõeldes, ometi ilmus Sanderi püügiplatsile suurem latikat ja paistis et tal oli seal terve latikaparv all kuna muu kala tõrjuti tal püügiplatsilt välja. Tea kas see oli minu liigsest keemitamisest ja söötmisest, kuid latikas paistis eelistavat tol päeval just tagasihoidlikumat söödaplatsi.
  Räpina paisjärvel tundub latikas olevat üsna tavapäraselt viimase tunni kala, ehk siis ilmub kohale tavaliselt alles ca. 4 tundi peale püügi algust. Kuuldavasti ilmud suurem latikas püügiplatsile seal pigem öösiti, nii et võibolla järgmise püügi teeme Räpinas hoopis midagi teistsugust.

Vaatamata tavapärasele nihu läinud plaanile jäime mõlemad Sanderiga püügiga rahule, mõlemad saime hooaja välise aja kohta täitsa arvestatava saagi, minul oli kala kokku 4,1 kg ja Sanderil u. sama palju kui arvestada tema saagi hulka see pildistamise käigus vette pillatud latikas. Püük ise oli ka parajalt meeleolukas. Minul lendas esmakordselt tuvi heite ajal pealiini pooleks ja samamoodi esmakordselt segas me püüki üsna arvestatava suurusega ujuvsaar mis triivis täpselt üle me püügiplatside ja tõmbas kaladel suu lukku. Lisaks sellele kõigele ootas mind kodus lahendamist üks korralik lipsupinali sasipusa.

19.-20.05, EMV 2018 2. Etapp, Vobler Cup, S.-Emajõgi, Lodjakoda

13.05 Treening Lodjakojas.

  Viimasel nädalavahetusel ennem võistlust kasutasime EFK meestega võimalust ja tegime koos ühe trenni ja just trassi B tsoonis kus üldjuhul kaalud kehvemad, et treening oleks meile raskem.

Kokku püüdis meil reas alt üles liikudes 5 meest, alustades Alan, mina, Denis, Rauno ja Väike Mikk. Kuna meist ca. 20 meetrit alla voolu püüdsid juba varasemast Angleri mehed ja kuna nad kiskusid kõvasti latikat, sama tegid hommikul ka tonkamehed, siis oli pilt juba ennem trenni üsna selge. Latika parved olid see päev Lodjakojas liikvel ja püük tõotab tulla üsna üheülbaline. Seetõttu ma trenni väga süvitsi lahti kirjutama ei hakkagi. 

  Praktiliselt üsna alguses hakkas latika lootuses keemitamine pihta. Esimene tund tilkus ka vaikselt nurgu, kuid järgnevad tunnid tõmbas see kõva söötmine ja keemitamine ka nurrul suu lukku. Jäid vaid üksikud latikad, mida vaikselt meil kõigil EFK meestel trenni käigus tilkus, mõnel vähem mõnel rohkem. Alan paistis altvoolu eelisega vahepeal latika üsna hästi käima saavat, minul seevastu oli latikaga kuni lõpuni nigelamad lood. Samas veel nigelamad olid latikaga lood Denissil kes esimestel tundidel praktiliselt nullitas, kuid kõva keemitamisega püügi lõpus korralikult latika käima sai. Raunol oli nagu minulgi, pigem nigelam kuid vaikselt midagi tilkus ja lõpus V. Mikk kakkus üsna hea tempoga latikat, ilmselt tal olekski püügi lõpus kõige suurem tulemus olnud, kuid tal oli kaldarant pikalt rohune ja üsna mitu latikat pääses tal kalda ääres rohtu minema.

Tulemused siis altvoolu: Alan 11,9 kg, mina 7,9 kg, Denis 12,3 kg, Rauno 8,1kg ja lõpus Mikk 11 kg

  Ei tea kas asi siis selles et ma ei oska keemitada või selles et ma Alaniga sama distantsi pealt püüdsin, igatahes tundus et Alan suutis enamus kaladest ära blokkida ja sealt läbi tulid vaid üksikud kalad.

19.-20.05 EMV 2. Etapp

  Esimese võistluspäev: hommikuks oli üsna selge et latikas on ikka veel Lodjakojas, kuigi teda olevat reedesel treeningul vähem saadud kui viimasel nv-l EFK ühistrenni ajal, aga siiski latikat saadi ja samas nurg oli jätkuvalt üsna passiivne. Ja kuna aastad on näidanud et võistluse ajal tõmbab nurg Lodjakojas krampi ja tolle kala käima saamine on üsna raske, siis selge see et rõhk tuleb panna vaid latika püügi peale. Esialgne plaan oli kasutada mõlemal päeval Tubertini Matrix Blacki ja Allvega Super Breami, mis eelmisel aastal töötasid üsna hästi. Püügi ajal kasutada rohkelt tükeldatud ussi ja keemiat, ning jääda lootma et sektorite loosimisega saan nn. vaba sektori kus konkurents tugevate näol puudub, sest olgem ausad, Angleri tugevaimad oma 10. aastase püügistaažiga Emajõel on veel EFK meestest latika püügis peajagu üle.

  Loosimisega aga läks nii nagu alati, sektor iseenesest üsna hea ehk A7, truubist kaks kohta üles voolu. Kuid nn. vabast sektorist polnud juttugi, minust allavoolu võttis koha järjekordselt sisse Juri Fjodorov kellega ma olen pidanud peaaegu kõik viimased Lodjakoja võistlused kõrvuti võistlema. Kuna tegemist on tugeva latika püüdjaga siis ma erilist edu sellele päevale ei näinud. Minust üles voolu ülejärgmine mees oli aga German Sayapin, nii et esimene võistluspäev tõotas tulla korralik koosa.

Püügist lühidalt. Kuna mul suurt lootust polnud siis alustasin kohe tugeva söötmisega, tükeldasin ka tugevalt ussi alla mis paistis hetkel latikale kõige rohkem meelepärane olevat. Püüki alustasin küll ussiga püüdes, kuid peale veerand tundi nullitamist otsustasin minna üle tõugu peale, et võtta see vähene nurg mis veel võistluse ajal toitus. Nurgu aga tilkus üsna vähe, seega otsustasin jätkata tõuguga kuni mu ümber mõnel püüdjal esimene latikas tuleb ja siis uuesti ussi või ussi-tõugu kombo peale üle minna. Teine tund läksin ussi peale üle ja sain paar latikat, kuid kuna kõvad püüdjad kõik ümber siis polnud lootustki kala ketti käima saada. Kuna midagi kaotada polnud siis püügi teises pooles otsustasin, et panen rohkem rõhku keemitamise peale. Trenni ajal tundus see ogar keemitamine isegi töötavat. Kuid suurt tolku sest keemiast ma võistluse ajal ei näinud, ikka tilkus 1-2 latikat tunnis. Kõrval jätkas aga ka Juri oma latika taktikaga ja sai võistluse teises pooles üsna mitu latikat, aga kuna tal oli nn. allavoolu eelis siis ta sai latika paremini tööle, kuid ta kaotas võistluse teises pooles kala välja tuues paar ilusat latikat. 

  Viimase tunni päästis otsus tuua püügi distants paar meetrit kaldale lähemale, sest minu vana püügiplats tundus olevad praktiliselt surnud. See paar meetrit distantsi muutust andis aga viimase poole tunniga 4 latikat ja päästis mind kõige hullemast. 

 Kaalumiselt selgus et see 4 latikat lükkas ka mind Fjodorovist mööda, Fjodorovil oli kaal 6270 g ja minul kaal 7525 g millega ma olin oma tsoonis 4. tulemusega. Seevastu aga minust kaks kohta ülesvoolu püüdnud Sayapinil kaalu 11910 g, nii et mees suutis oma kogemused mängu panna ja selle üsna passiivse latika käima saada.

  Minu meeskonnakaaslasel Denissil aga nii hästi, ta sattus loosimisega taha otsa üsna surnud sektorisse ja vaevles terve esimese päeva vähese kalaga. Vaid tema kõrval Morozovil õnnestus tabada mõned ilusad latikad, teistel Denissi ümber vaid üksikud boonused. Denissil esimesel päeval kaalu 2965 g ja oma tsooni 10. koht. Kõrval Morozovil 6820 g ja tsooni teine tulemus.

Teine võistluspäev: Hommikul otsustasin teha söödas väikese muutuse ehk eelmise päeva Matrixi 2kg ja Super Breami 1 kg retseptis suurendada Super Breami osakaalu 1:1 suhtele. Kõik muu jätsin söödas, elusas ja taktikas samaks.

  Sektorite loosimisega järjekordselt vana rada pidi. seekord sektor 8 ehk ühe sektori võrra eelmisest päevast ülesvoolu. Ja minu kõrvale tuli minu vana koha peale loomulikult Juri meeskonna kaaslane, sammuti vana latika proff Krahman.
  Teisel päeval oli kalaga aga veel kehvem , nurg praktiliselt olematu ja latikaga kehva, hea kui said ühe latika tunnis, seega teisest päevast suurt midagi rääkida ei ole. Teisel päeval proovisin erinevaid distantse, proovisin nii keemiaga kui ka ilma, proovisin ussiga ja ka tõuguga, aga ikka tilkus pm. 1 latikas tunnis ja 5. tunni peale vaid mõned nurrud. Seekord suutis aga Krahman natukene paremini latika käima saada ja sai püügi lõpus 3-4 latikat, mina seevastu viimased 1,5 tundi nullitasid. Kala lihtsalt ei võtnud. Teisel päeval minul kaalu 4945 g ja jälle tsooni 4. tulemus, kõrval Krahmanil aga tänu lõpu latikatele kaalu 5955 g ja tsooni teine tulemus.
  Minu meeskonnakaaslasel Denissil läks teine päev seevastu aga paremini, kaalu tal teisel päeval 7880 g aga kuna teisel päeval oli B tsoon tunduvalt latikarikkam siis tolle kaaluga oli ta oma tsoonis alles neljas. B tsooni meeste esikolmikul kõigil üle 10 kg kala ja Juri Fjodorovil üldse Lodjakoja trassi rekord, uskumatud 22310 g

Kokkuvõttes minule individuaalselt 6. koht millega ma olen vägagi rahul, kuna latika püük pole veel võistlustel minu kõige tugevam külg, arenemisruumi on veel palju. Ja kuna mõlemal päeval pidin ma püüdma kõrvuti eesti top feederdajatega, siis seda enam olen ma 6. kohaga rahul. Meeskondlikult saime küll kokku 22 punkti aga kuna paljudel meeskondadel oli ühel või teisel päeval põrumisi, siis kokkuvõtteks suutsime ikkagi meeskondlikult 3. kohale rebida.
  Eks iga võistlus õpime midagi, sellel võistlusel pean ma üheks olulisimaks asjaks distantsi valikut kaasvõistlejate suhtes, eriti juhul kui allavoolu püüab kõrval mõni tugev konkurent. Eriti just jõgedes tuleks vältida võistlusel allavoolu püüdjaga sama distantsi, mida suurem distantsi erinevus allavoolu püüdjaga, seda parem. Tugev püüdja blokeerib lihtsalt enamuse kalast ära ja minu platsile jõuab vaid see mis käib alumise püüdja platsilt läbi. Isegi paar meetrit distantsi erinevust võib juba muuta tulemust. Kui nüüd analüüsida põhjalikumalt eelmiseid võistlusi siis distantsi reeglit olen ma rikkunud üsna tihti, näiteks selle aasta esimene etapp Pärnus kui me püüdsime Germaniga kõrvuti sama distantsi pealt, ilmselt paar meetrit distantsi erinevust oleks tulemust muutnud natukenegi minu kasuks.
  Meelde tuleks jätta ka igavene tõde Lodjakoja kohta, esimene päev üldjuhul alati A tsoon parim, teisel päeval aga B tsoon.

07.04 ja 29.04 Emajõgi, Lodjakoda

07.04 Lodjakojas feederdamise avalaks.

  Esimest feederdamist planeerisime Lodjakojas päris pikalt, kuna Emajõgi vabanes jääkaanest juba paar nädalat varem. Probleeme tekitas vaid talvine kõrge veeseis mistõttu olid kaldad kõik pikka aega jääkaane all. Vahepeal oli vesi aga pea pool meetrit alanenud, siis oli see kalda jää nagu üks suur liumägi otsejoones jõkke.. Alles viimase nädala kõrged õhutemperatuurid suutsid seda kaldajääd piisavalt sulatada et kangidega raiudes pukkade jaoks pesad jääsisse saaks teha..

  Igatahes 07.04 hommikul kogunes Lodjakotta kokku korralik kamp heas mõttes hulle, 10 meest ja üks naine. Alustuseks loosisime püüdjate järjestuse üksteise suhtes ja siis algas vaevaline püügikohtade rajamine..

 Püügist endast: Nüüd peaks siin järgnema üsna pikk ja põhjalik püügi analüüs.. aga mida ei ole.., ei ole tulemust mida analüüsida. Kala võtt oli üdini talvine ja passiivne, pm. kala lihtsalt ei võtnud. Oleks siis et kellegi sööt oleks eristunud, aga ei, kõigil üsna samad tulemused alustades kiisast, kuni 3-5 nurruni välja, vedas vaid nendel kes said oma mõnele nurrule lisaks ühe boonus latika. Kokku võeti 11. feederdaja seas välja 5 latikat.

  Tagantjärgi tarkus: Isiklikult sain ma 4. tunni peale kokku 5 kala, kaks võttu ei suutnud ära realiseerida. Ilmselt söötsime me tol päeval kõik korralikult püügiplatsi üle, kuna keegi ei olnud valmistunud nii kehvaks tulemuseks. Pigem oleks võibolla pidanud alustama 4-5 korvitäie sööda ja vähesel määral ka tugevalt purustatud tõuguga ja peale sisse söötmist püüdma üldse võibolla isegi kuni pool tundi paljalt loodimistinaga. Korviga peale anda võibolla ainult korra poole tunni tagant ja kui ka elusat siis ainult tugevalt purustatuna, et üksikud kalad kõhtu täis süüa ei saaks. Aga no kus sa sellega, tagantjärgi oleme kõik targad, aga kui kõrval 10 feederdajat iga korviga sööta ja elusat alla uhavad, siis on väga raske oma plaanidele keskenduda.

Vesi oli tol päeval ilmateenistuse andmetel lõunal ikka veel talviselt külm 2 C ja vee kõrgus Tartu-Kvissentali järgi 156 cm.

29.04, teine käik Lodjakotta.

  Teise püügi tegime Lodjakojas 3 nädalat hiljem, kuna vahepeal olid ilmad tunduvalt kevadisemaks läinud ja vee temperatuur mühinal tõusnud, siis ootasime teisel püügil märksa paremaid saake. Seekord oli minu püügikaaslaseks Mikk Rohtla ja plaaniks ühiselt 5 tundi trenni kuid erineva taktikaga. Mikk alustas vähese söötmise ja ainult tõuguga, mina seevastu söötsin koheselt suure korviga ca. 10 korvitäit ja hakkisin sisse ka kõvasti ussi, eesmärgiks mul saada kätte selle aasta esimene latikas. Aga võta näpust, esimesed pool tundi toimus Mikul korralik nurru võtt ja minul seevastu vaid paar nokkimist.. Nii et kaua ma ei suutnud vastu pidada, vahetasin ussid konksu otsas tõukude vastu ja hakkisin ka ise tõuku sööda sisse. Peale elusa vahetust tõugu vastu toimus 10-15 minutiga ka minu söödaplatsil muutus, nurg ilmus platsile ja läks elusa peale korralikult käima. Ühel hetkel suutsin ma isegi enamus nurgu Miku platsi pealt oma platsile meelitada sest nurru võtt püsis mul üsna aktiivne püügi lõpuni välja, see vastu Mikul vaibus viimastel tundidel nurruvõtt ära.. Ausaltõeldes too võtt polnud nüüd teab mis meeletu, ilmselt kala alles kogus kevadise õgimisega tuure, kuid vähemalt igav ei hakanud. Tulemuseks Mikul 5,5 kg ja minul 7,9 kg. Kahjuks jäi latikas ikka veel tabamata kuid seevastu sain boonuseks kena pontsaka kogre.Vahepeal liitusid meiega ka Rauno ja Echtel, kuid nemad said püüda alla 4. tunni, seega nende tulemused olid natukese kehvemad.

Tagantjärgi oleks ilmselt pidanud ka alustama vähema söötmisega ja minna koheselt tõugu peale kuna tõuk on hea universaalne sööt ja sobib hästi ka latikale, kui nurg ette ei jõua. Aga siis ei oleks saanud kindlaks teha et nurg täielikult ussi väldib. Ühtlasi oleks ma pidanud kohe püügi alguses distantsi muutma, kuna Mikk alustas püüki täpselt sama distantsi pealt ja vaid 5 meetrit minust allavoolu, nii et pm. ma püüdsin Miku varjus. Kõik kala mis minu sööda peale kohale tuli, ujus läbi Miku söödaplatsi. Distantsi muutus oleks ilmselt ka kogukaalule positiivsemalt mõjunud.

Vesi Tartu-Kvissental 179 cm ja 9,7 C

21.04 - 22.04 Pärnu, EMV 2018 1. Etapp, VOBLER CUP

14. aprill Pärnus trennitamas.

  Kuna mingisugust ülevaadet hetkeolukorrast Pärnu jõel oli hädasti vaja, siis aga loomulikult planeerisime Denissiga nädal ennem esimest feedri etappi trassi peal ka trenni teha. Loomulikult see trenni väärtus oli enamgi kui kaheldav, sest jõgi vabanes jääkattest alles mõned päevad ennem trenni ja vee temperatuur tõusis tol hetkel praktiliselt 1 kraad päevas, nii et iga päev võib olla juba eelmisest erinev. Aga vähemalt sai trenni põhjal varstus kokku pandud.
  Selle aasta Pärnu võistlus toimus esmakordselt kahe trassi peal, sest vana trassi on kahjuks promenaadi ehituse tõttu natuke lühemaks tehtud ja kõik võistlejad enam ühe trassi peale ära ei mahu. Esialgne plaan oli teha proovipüük mõlema trassi peal, kuid aja puudusel otsustasime tutvuda vaid uue trassiga, lootuses et vanas kohas on pilt sama.
Lühidalt uuest võistlustrassist ka, asub see siis Pärnus vana kalakombinaadi (nüüdseks küll kalakombinaat lammutatud) kai peal. Trassi pikkust kena 200+ meetrit ja kai kõrgus veepinnast natuke üle 3. meetri. Esmapilgul tundus seal kai äärepeal püük üsna hirmutav, kuid eks sellega harjub ära. Minuarust tolle uue trassi üheks suurimaks eeliseks oli üsna tasane ja ühtlane süvistatud jõe põhi. Kalda rant, kui selline, praktiliselt puudub ja ühtlane sügavus pm. kaini välja, jõe põhi kergelt mudane, paiguti kruusaste laikudega.

 
  Mis me siis trenni käigus teada saime?! Kuna jää minekust oli alla nädala möödas, siis üllatuslikult moodustas meil trenni põhi saagist särg. Üllatav oli see seetõttu, kuna tavaliselt on Pärnu võistluse põhikala olnud väiksemapoolne nurg. Trenni tegime kokku viiekesi: Mina, Denis, Mikk A., Dima ja Urmas. Ja kaalud siis vastavalt Mikk (reas keskmine) 1,7 kg, Denis 3,7 kg, Mina 4,1 kg, Dima 6,1 kg ja Urmasel käis väidetavalt kõige rohkem kala käest läbi, kuid temal paraku kai pealt püügiks vastavat pikkusega sumba kaasas ei olnud. Urmas ja Dima püüdsid enamuse ajast kaugema 40+ meetrit distantsi pealt ja saagist Dimal silmajärgi 60% särg ja 40% nurg, esines ka suurt nurgu saagi sees. Urmasel jutu järgi valdav enamus just suur nurg. Mikk püüdis ka enamuse ajast kaugema distantsi pealt, kuid kas siis kõrval Dima söödaplats segas ja tõmbas kala alt ära, ilmselt ka keskmine püügi positsioon mängis oma rolli, kuid Mikul söödaplats väga ei töötanud ja kala vähe, sellegipoolest oli tal sumbas päris mitu suuremat nurgu. Mina ja Denis alustasime ka kaugemalt, kuid minul söödaplats kaugemal nii hästi tööle ei hakanud kui Dimal ja Urmasel, ka viidikas hakkas kohe üsna alguses segama. Denis suutis kaugema sööda platsi peal tiba paremini hakkama saada ja püüdis esimese tunni minust tunduvalt parema tempoga. Seetõttu otsustasin tuua teise püügiplatsi ca. 17 meetri kaugusele üsna kalda äärde, lootuses et teistest erinev distants võib paremini tööle hakata.. Nii ka läks, üsna pea hakkas pihta särje kett, eks särg hoiabki jõgedes pigem kalda ligi. See särjekett toimis üsna hästi ligi 2 tundi kuni ühel hetkel hakkas domineerima püügiplatsil viidikas. Seetõttu tuli hakata välja mõtlema, kuidas selle viidika probleemiga toime tulla, seda ennekõike just võistluse jaoks. Paistis et kõige paremini töötas taktika, sööta korraga rohkem aga harva. Pidev väiksema korviga söötmine tekitas paratamatult püügiplatsile söödasamba mis hõljus vaikselt allavoolu ja meelitas massiliselt viidikaid. Harvema söötmisega vajus viidikamass püügipiirkonnas laiali ja nii tekkis suurem võimalus et konksu otsas olev sööt sellest viidika kadalipust läbi pääseb..
 Minu särjeketi peale tuli ka Denis kalda poole lähema distantsi pealt püüdma ja hakkas samamoodi ketti saama, kuid ka temal tegid viidikad korraliku peavalu.

Trenni järel otsustasingi ka võistlustel jätta põhi distantsiks lähem distants ja vajadusel kasutada varu distantsi kaugemal. Juhul kui kala eest ära kaob või viidikas püügi põrguks teeb. Kuna trenni ja võistluse vahet oli veel terve nädal soojasid ilmasid, siis isiklikult lootsin et suurem nurg ja särg kaovad ja püügiplatsidel hakkab domineerima väiksem nn. sportnurg. Nii nagu Pärnu võistlustel tavaks. Eks määrav info pidi tulema reede õhtul päev ennem võistlust, kui valdav enamus võistlejaid trassi peal trenni teevad.

21.04 Esimene võistluspäev.

  Hommikul vara võistluskoha parklas oli kuulda minujaoks röömustavat infot: "Särg kadunud, palju nurgu ja viidikat!" Minule see info sobis ideaalselt, vastasel juhul oleks ma pidanud särje jaoks eraldi sööta tegema. Vähemalt sain kasutada siiani toimivat Pärnu klassikat ehk G5+Gros Gardon, ning sellel aastal veel uue komponendina Matric Black, mis eelmisel aastal Emajõel näis nurrule sobivat.

  Võistlus, nagu ikka algas registreerimise ja tsoonide ja sektorite loosimisega. Aga kuna meil oli  Pärnu võistlus esmakordselt kahe trassi peal siis otsustati loosida esimese päeva hommikul kohe mõlema päeva trassid välja, nii ei teki teise päeva hommikul jälle asjatut sõitmist Pärnu linna vahel. Isiklikult lootsin ma mõlemad päevad saada vana trassi ehk B trassi peale, aga läks hoopis teisiti, sain loosiga hoopis mõlemad päevad uue A trassi peale ja esimese päeva sektori nr. mul 3 ehk üsna hea paiknemine allavoolu servas. Peale loosimist sõitsid pooled võistlejad, kaasaarvatud mina, läbi linna juba uue A trassi peale..
  Igatahes esimeste minutitega sai selgeks et kerge võistluspäev see olema ei saa. Otse minu kõrvale sektor nelja sättis end sisse üks kõige tugevamaid Eesti feederdajaid Oleg Nepomnjastsi. Aga kõige raskemaks tegi tolle võistluspäeva hoopis tormi möötu raju tuul. Kohati ulatusid tuuleiilid kai peal arvatavasti isegi üle 25 m/s. Tuul oli nii tugev et puhus korduvalt minu sumba veest ülesse kai peale, olgugi et mul oli ballastiks paar kilo kive sumbas. Võtu nägemisest polnud see päev juttugi.
  Kui võistlus algas, hakkasin ma püüdma kohe eelnevalt paika pandud taktikaga, söötes esimese hooga 3 suurt korvi sööta 20. meetri kaugusele püügiplatsile. Teised minu kõrval püüdjad seevastu aga tegid oma söödaplatsid kaugemale ca. 30 meetri peale, söötsid tunduvalt väiksemate korvidega ja vähemalt 8-9 korda. Ometi koguselt viisime kõik u. sama koguse sööta alla. Võibolla sellest et minu sõõdetud platsi peal sai kala u. 5 minutit harjuda, igatahes mina sain oma söödaplatsi praktiliselt kohe tööle ja kala hakkas tulema üsna hea tihedusega, esimene pool tundi kulus vaid õige püügisageduse leidmiseks. Ja nagu paan oli siis püüdsingi enamvähem suhtega ca. 5 korvi tühjalt ja 1 korv sööda ja hakitud elusaga et mitte kohe püügi alguses oma platsil viidika probleemi tekitada. Sellist puhast püügilõbu oli mul vast. 1-1,5 tundi kuniks Oleg, nähes minu kala saamise tihedust, kolis täpselt sama distantsi peale kus mina püüdsin ja hakkas kopeerima minu püüki. Huvitav oli vaadata kuidas ta võttis stopperiga aega kaua ma oma korvi vees hoian, sest tegemist oli ju puhtal ajastamise püügiga, kuna võttu polnud võimalik sellise tuule käes näha. Eks see ajastamise pikkus on üsna tähtis, kuna liiga kiirelt korvi välja kerides ei pruugi kala sööta ära jõuda võtta, samas liiga kaua korvi vees hoides võib kala sööda hoopis ära süüa ja minema ujuda, lõppkokkuvõttes kaotad liialt kaua sööta vees hoides väärtusliku aega. Igatahes tundus et teine võistluse pool oli Olegil asi juba käpas ja ta püüdis kala sama tihedusega kui mina ja viimased 1-2 tundi püüdis ta isegi minust parema tihedusega kala. Võibolla ma eksin oletustega, aga mulle tundus et Oleg kasutas paar korda isegi allavoolu püüdja segamise taktikat, tõmmates elusat täis korvi veepinnal tühjaks, nii hajub kerge elusa pilv allavoolu suurele maa-ala peale laiali, tõmmates sellega allavoolu püüdja püügiplatsile koondunud kala laiali. Samas võis Oleg kasutada ka keemiat ja kala oma söödaplatsile meelitada või tekkis minu püügiplatsile röövkala. Oletan seetõttu kuna paar korda tekkisid minu püügiplatsil sisse pausid kus kala võtt pea katkes või võttis kehvalt, samas Olegil tuli kala ikka hea tihedusega edasi..
  Igatahes esimese võistluspäeva päästis õige püügitaktika valik. Esimesel päeval A tsoonis kaalud minul 8170 g, Olegil minu kõrval 6215 g ja Sobolevil A tsooni teises otsas 5460 g.

 B tsoonis vana võistlustrassi peal olid kaalud väiksemad kuid sellegipoolest viimaste aastatega võrreldes väga suured. Rohtla 4985 g, German 4850 g ja Krahman 4575 g. Minu meeskonnakaaslane Denis oli oma tulemusega tsooni 5. kohal 3602 g. Temal paraku see sööt ei töötanud mis minul toimis. Sellegipoolest hoidsime esimese päeva järel meeskondlikult 3. kohta.

22.04 Teine võistluspäev.

  Teisele päevale läksin vastu enesekindlalt, söödas ega taktikas muutusi teha ei plaaninud. Muidugi see enesekindlus lahtus üsna pea, kui võistlustrassi ääres ettevalmistusi tehes ja söötasid segades hakkasid kõigil telefonid helisema. Helistasid tiimikaaslased, kuna teise võistlustrassi juures käis sektorite loosimine ja nii see tuli.. mina sektor 2, ehk praktiliselt oma eilse koha peal trassi servas, mis iseenesest peaks olema üsna hea uudis.. aga siis tuli välja et Krahman on minu kõrval sektor 3 ja sektor 1 minust allavoolu aga hoopis German. Niit et ühed kõige tugevamad JÄLLE minu kõrval ja mina nende vahel karbis kinni. Ma üritasin varustuse paika sättimise ja põhja loodimise ajal varjata seda kui kaugel ma püüdma hakkan, pannes püügidistantsi eelmise päeva kauguse järgi sama distantsi peale ja loodisin üldiselt kogu 40 meetri ulatuses põhja läbi.. Aga sellest nagunii kasu ei olnud, Germanil oli Olegi info põhjal minuga täpselt sama distants ja ka Krahmanil oli ilmselt kuuldu põhjal ka täpsel sama distants kui minul.. 

 Püügikoha söötsin sisse sama taktikaga nagu eelmine päev, ehk 3 suurt korvitäitsööta lisaks ka tugevalt purustatud elusat et mahlad kõvasti välja tuleks. Kuna German ja Krahman söötsid seekord rohkem, siis igaks juhuks panin ka mina 1. korvi sööta lisaks ja püük võiski alata..

  German sai kohesel platsi tööle ja hakkas stopperiga ajastades pm. esimesest minutist peale kala kakkuma, minul võttis algus vähe vedu aga poole tunni pärast olin ka mina juba kala kakkumas. Krahmanil tundus seevastu olevat raskem, tema omal püügiplatsi nii hästi tööle ei saanud ja juba alguses segasid püügiplatsil tal viidikad.. Seevastu meie Germaniga kakkusime võidu, kord ühel tempo natuke parem, kord jälle teisel.. kuid üldiselt paistis ikkagi Germanil tempo parem olevat ja alguses kohe käima saamisega läks German minul eest ära. 2-3 tund lootsin vaid selle peale et võtt kehvemaks muutub ja sööda eelised välja tulevad.. 4-5 tund aga tekkis meil püügiplatsile korralik probleem ehk viidikas, eks ka eelmisel päeval tekitas viidikas probleeme, kuid ilmselt oli see eelmise päeva võistlus kogu lähikonna viidikapopulatsiooni trassi peale kohale meelitanud, sest nii palju tüli see viidikas eelmine päev küll ei tekitanud. Üks hetk polnud lihtsalt võimalik enam muud kala püüda, 10. viskest heal juhul üks välja kerimine oli nurg. Too hetk ma üritasin püüda ka maisiga kuna seda väga viidikas ei tahtnud, aga mais ei paistnud ka nurrule väga huvi pakkuvat. Mõned nurrud ma sain maisiga kuid samal ajal püüdis kõrval German või Krahman 2 korda paremini. Viimased 2 tundi tundus olevat just Krahmani tähelend, olles vahepeal hunniku viidikat püüdnud ja sellest jamast loobunud, kolis ta kaugema distantsi peale ja viimastel tundidel sai ta kaugemalt päris hea tihedusega nurgu, aga sekka ka kõvasti viidikat, mistõttu ma ei näinud kaugema distantsi pea nii suurt eelist. Eks ma lootsin ikka veel et minu platsil viidikad hajuvad ja lasevad jälle nurgu püüda. Lõpus viimased pool tundi läkski natuke paremaks ja sain järjest ilusaid nurge, kuid samamoodi said ilusat kala minu kõrval ka German ja Krahman.

  Kui kõlas lõpusignaal, algas kõige raskem osa, kaalumine. Üldiselt ma olin rahulik, tuleb mis tuleb, isegi kui mitte esikoht siis võistlus ise oli läinud üsna plaanipäraselt. Ennem kaalumist oli teada et meie kolmik ilmselt paneb A tsoonis esikolmiku paika, teiste kaalud olevat olnud kesised. Ma olin kindel et German võtab ka tugeva kaaluga tsooni esikoha ära ja 2-3 koha heitlus käib meil Krahmaniga. Kuna Krahman püüdis viimastel tundidel väga hea tempoga siis ta võib reaalselt minu kaalu ohustada.. Ja kaalumisel selgus: Germanil tugev 7585 g, mina 6010 g ja Krahman 4765 g. See langetas tugevalt kaalumise pinget.. Ma rehkendasin juba punkte ja mõtlesin et meil Germaniga mõlemal võrdne arv punkte, samas minu kogukaal on parem.., kuid siis German mainis et Sobolevil A tsooni teises otsas on ka u. 6 kg saak.. ja siis oli selge, las need punktid ja arvutused jäävad.. Nii oligi, Sobolev kasutas võimaluse ära ja tegi teine päev tugeva tulemuse 6270 g, mistõttu langesin mina oma tsoonis 3. kohale ja lõppkokkuvõttes 1. koha heitlusest välja. 

B tsoonis olid teise päeva kaalud paranenud: Pavelil 6654 g, Olegil 6171 g ja Tširinovitš 5100 g. Minu meeskonna kaaslasel Denissil aga jälle söödaga probleeme ja kaaluga 4599 g  tsooni 7. tulemus.

Lõpp tulemuseks Germanile tänu tugevale teisele päevale 1. koht, Minul ja Olegil mõlemal sama arv punkte, kuid kaaluga ma edastasin nii et mina 2. koht ja Oleg 3. koht. Meeskonnad Salmo kindel 1. koht, Maver 2. koht ja meie Denissiga suutsime napilt ikkagi 3. koha napsata.

Kokkuvõtteks: Ise jäin tolle võistlusega igati rahule, teisel päeval oleks ehk saanud taktikat muuta. Kui meil oleks Denissiga omavahel side olnud, siis ma ilmselt oleks võtnud meeskonnakaaslast kuulda ja läinud viidika probleemi pärast kaugema distantsi peale. Ma mõtlesin seda ise korduvalt kuid samas mul tilkus ka aeg-ajalt nurgu ja nii ma otsustasin vana distantsi kasuks.. Võibolla kaugema distantsi pealt oleks ma viidika probleemist lahti saanud ja puudujäänud 260 grammi kala püüdnud, arvestades kala suurust teeb see u. 3 nurgu. Usun et selle 3 nurgu oleks püüdnud ka tänu täpsemale ajastamisele, ehk järgmiseks korraks on kindlalt stopperit vaja. Niimoodi puusalt ajastada, nagu ma seni teinud, ikka maksimumi võtta ei saa, seda oli näha kõrvalt Germani ja Olegi püüki jälgides. Aga nagu ikka, iga võistlusega õpime midagi. 

30.12 Pedja jõgi, Puurmani

Aasta eelviimasel päeval tegin 2017 aasta viimase feederdamise ja seda jälle Puurmanis. Eks võimalus oleks olnud ka Emajõe äärde minna, kuid Puurmani kenas möödus särg pakub mulle hetkel rohkem huvi. Kus mujal sa ikka praegusel ajal just feedriga ilusat kala saad ja just nimelt feedriga. Õngega oleksin ma ilmselt mõlemal korral saagi üle püüdnud, kuid õngepüük Puurmanis jäägu aga järgmisesse aastasse.
  Tegelikult ma tahtsin teise püügiga kontrollida esimesel püügil tekkinud küsimusi. Esimesel korral kadus kala aktiivsus söödaplatsil ära, samas päris nulli aktiivsus ei vajunud.

 Teiseks korraks valisin ALLVEGAlt siiani suhteliselt hästi töötanud retsepti, ehk 2 kg Gardonit ja 0,5 kg Championi Universaali, lisaks veel natuke Gardoni siirupit. Seekord hoidusin aga MVDE Copra Melassi lisamisest, kuna viimati jääpeal sööta katsetades täheldasid teised EFK mehed et Copra Melass viis kaladel aktiivsuse alla, ehk midagi kaladele seal juures ei meeldinud.
Elus seekord pinky ja motõll.

Püük ise oli teisel korral praktiliselt eelmise korra peegel, nagu ikka hakkas särg kohe püügi alguses aktiivselt võtma ja selline aktiivsem võtt, kus ma sain enamuse oma saagist, kestis ca. 1,5 tundi. Eks siis oli ka tavapärane lõuna periood mil kaladel toitumine suhteliselt madal. Kuid nagu ka eelmisel korral, siis ei toimunud ka seekord ennem püügi lõppu ühtegi aktiivsemat hetke.

Minu üllatuseks saabus lõuna paiku pügikohta ka meil klubi liige Alan ja valis omale püügikoha minust ca. 20 meetrit allavoolu. Igatahes huvitav oli kõrvalt jälgida tema paari tunnist püüki ja selle aja tulemust. Ka temal algas püüki alustades, isegi keskpäeval, koheselt üsna aktiivne võtt ja see kestis ca. 1,5 tundi, seejärel vajus ka temal võtu aktiivsus ära ja oli madal kuni püügi lõpuni..

Kokkuvõtteks arvan et see võtu ära vajumine ei ole tingitud peibutussöötadest, kuna need retseptid on eelnevalt päris hästi toiminud. Küll aga võib see olla kalade talvise aktiivsuse ja toitumise eripära. Eeldan et peibutussööt toimiski nii minul kui ka Alanil nii nagu vaja 1,5 tundi.. Meelitades lähikonnast kala söödaplasile nii palju kui teda oli. Seejärel algas periood kus lähikonna kala oli juba end täis söönud või juba ära võtud ja kaugemal peibutussööt nii aktiiselt ei toiminud, seetõttu liikusid vaid üksikud uued kalad aeg-ajalt püügiplatsile. Seda oli näha kuna võtt päris nulli kordagi ei vajunud, vaid võttude vahed venisid lihtsalt pikemaks. Eks talvine kala toitub tunduvalt vähem kui suvine ja ei kuluta ka seetõttu toidu leidmiseks niipalju energiat, mistõttu ta liigub toiduotsingutel palju vähem kui suvel.

Tulemuseks minul 4,5 tunni peale 3,8 kg särge ja Alanil 2 tunni peale 2 kg särge.
Arvatasti oli see hooaja viimani feedripüük, nii et nüüd vaja kogu varustus uueks hooajaks ära hooldada. Viimased aastad on näidanud et Aprillis saab juba hooaja esimesi trenne teha, aga sinna vaid mõned kuud aega, nii et jääme juba kevadet ootama.