16.08 Pärnu jõgi ja 18.08 Räpina paisjärv

15.-17.08 Pärnu jõgi, Tori

Veetsime paar päeva perega maakodus Toris ja loomulikult plaanisin ma selleks puhuks ka ühe korralikuma kalaretke, kuna hetkel peaks olema kõige nn. magusam latika aeg Pärnu jõel. Muidugi, erinevalt Emajõest, tuleb Pärnujõe latika püügiga ka natuke vaeva näha. Esiteks püügikoha valikuga tuleb vaeva näha, sest see kala eelistab elada ja toitud üsna kindlates piirkondades ja iga aasta ei pruugi need piirkonnad kattuda. Teiseks on vajalik püügikoha ettesöötmine. Ideaalis vähemalt 2-3 päeva ette söötmist. Kuid minul kahjuks seda aega pole, nii et mina piirdusin vaid püügi hommikule eelneval õhtul kerge ette söötmise ja püügikoha ettevalmistusega.

 16.08 ehk esimene püügipäeva hommik hakkas, nagu lubatud, kerge uduvihmaga. Ennem püügi alustamist jälle korralikum sisse söötmine, 13-14 suuremat korvitäit. Püük ise algas vaevaliselt, mõned särjed ja nurrud eksisid püügiplatsile ära, kuid aktiivne võtt puudus ja mida tihedamaks muutus vihm seda kehvemaks läks ka võtt. Teisel tunnil sain esimese oodatud latika, paraku see jäigi teisel tunnil vaid üksikuks, lisaks veel paar särge. Kolmas ja neljas tund sain veel mõne üksiku latika ja 5. tund suur vaikus. 

  Tulemuseks kokku 5 latikat ja üks ära minek kaldarohus. Lisaks särgedega kaalu kokku 5,5 kg.

  Kokkuvõtteks peab rahule jääma, seni on mul õnnestunud Torist tabada vaid 1-2 latikat püügipäeva jooksul. Kuid ilmastik mängis tulemuses päris suurt rolli, sest oli näha et kala viibis püügiplatsil küll, pealiin oli ikka aeg-ajalt limane. Kuid järjest tugevnev vihmasadu ja praktiliselt silmnähtavalt tõusev vesi lõid kaladel suu lukku. Ei andnud tulemust ei uss, mais ega ka tõuk.. kui ei võta siis lihtsalt ei võta.

  Lootes et teine päev läheb veel paremini, läksin ka järgmisel hommikul püügikohta, kuid mulle avanes seal selline vaatepilt...

  Hiljem vaatasin internetist et kell 18:00 seisuga oli Tori kandis vesi tõusnud 24 tunni jooksul lausa 90 cm (Kaardi peal sulgudes asuvad 24 tunni jooksul toimunud vee kõrguse muutused).

18.08 Räpina paisjärv

  Selle kuu viimane kalastamise võimalus Eestis ja sel puhul otsustasin minna tagasi Räpina paisjärvele ja sel korral feedriga kuna viimati seal õngitsedes jäi 6.meetrise lihtkäsiõnge pikkusest natuke puudu. Loomulikult ka teise peibutussöödaga, sest eelmisel korral püüdsin pigem latikale ja nurrule sobiliku peibutussöödaga, kuid põhiliseks püügikalaks oli hoopis särg.

   Ja nagu oodata võis siis hakkas praktiliselt koheselt ketti särge tulema, küll alguses polnud võtt nii intensiivne ja esimesel ning teisel tunnil võttis peamiselt väike särg. Hilisemad tunnid aga hakkas sekka viskama ka juba kobedat 200-250 grammist särge ja 5. tunnil olid suured särjed juba ülekaalus.

  Muidugi see särje võtt ei olnud lakkamatu, aeg-ajalt esines ikka ka pause ja tihti lakkas võtt praktiliselt sekundi pealt. Arvatavasti olid selle põhjustajateks erinevad hambulised röövkalad kes mul ka 2 lipsu puruks hammustasid ja kalda ees pidevalt viidikaid terroriseerisid. Lisaks veel mitu saarmast kes minu kohaloleku üle ilmselgelt õnnelikud ei olnud ja mind pidevalt eemalt põrnitsesid.

  Samamoodi nagu saarmad, põrnitsesid mind ka kaks meest kes paadiga oma võrgujada üle vaatasid ja alamõõdulisi latikaid kasti loopisid.

  5.tunnil toimus püügiplatsil aga muutus, nimelt "vaikuse" hetked muutusid, samamoodi muutus särgede käitumine. Kuid üsna varsti oli asi selge mis püügiplatsil muutusi tekitas, nimelt väikesed latikad oli kohale ilmunud. 

  Esialgu plaanisin teha 5. tunnise püügipäeva, seetõttu uhasin viiendal tunnil kõvasti elusat sööda sisse ja ilmselt see ka latikad kohale meelitas, värske ussi ja tõugu lõhn. Otsustasin et püüan tunni veel. 

  5. ja 6. püügitund andis lisaks mõnele ilusale särjele kokku ka 7 latikat kaalu vahemikus 200-500 grammi.

  Kokku 13 kg särge ja latikat.

14.08 Räpina paisjärv

  Kolmapäevane kehv tulemus rahva õngitsemise võistlusel ei andnud rahu, seega otsustasin veelkord ühe tõsisema õngitsemise teha ning avastada uusi veekogusid. Plaanisin teha ühe järve püügi trenni ja esialgu jäid sõelale Pangodi ning Kabina kuid mõlemad veekogud on minu jaoks võõrad ja oleks vajanud eelnevalt väikest luurel käiku et teha kindlaks kus ja kas nendel veekogudel üldse mugavalt püüdma pääseb.  Ja ka augusti kuised muutlikud ning tuulised ilmad seavad püügikohale omad piirangud, seetõttu ei tundunud nii suured veekogud piisavalt ahvatlevad.
  Kuid samas meenus mulle mõni aasta tagasi üks tööots Räpinas ja sealne kena paisjärv mis oli piisavalt sopiline et leiaks ka tugevate tuulte puhul varjulisema koha. Googeldades sain kinnitust ka kala olemasolule ealses paisjärves, seega suund Räpinasse.

 Väidetavalt peaks seal elutsema latikat ja selle kala lootuses komplekteerisin ma ka peibutussööda. Kohapeal leidsin ühe kena väikese vooluga järvekalda paisjärve selles osas kus Võhandu jõgi järve sisse jooksis, kuigi järv ise oli paarsada meetrit lai kuid minupoolsel kaldal moodustus penikeeltest ja vesiroosidest ümbritsetuna u. 20 meetrit lai jõe koridor.
  Kui püügikoht oli looditud ja piisavalt puhtaks tehtud siis söötsin koha üsna tugevalt sisse, lisasin ka sööda sisse tükeldatud ussi ja pinkyt. eks ikka lootuses et vähemalt üks latik mu söödaplatsi üles leiab.
  Aga latikast polnud jälgegi, algas pisikese nurru ja särje ralli mis kestis umbkaudu 2 tundi, kuid teise tunni lõpuks olid kohalikud Võhandu jõe viidikad niipalju elavnenud et muutsid pinky ja ussiga püügi praktiliselt võimatuks, viidikas istus isegi 2,5 meetri sügavusel põhjas.
  Seetõttu tuli kotist välja võtta viidikate suur vaenlane, konservmais ja kohe hoobilt olid viidikate võtud katkenud. Esimest maisiga võttu ei tulnud kaua oodata, kuid haakides oli ridva otsas tunda juba teise kaaluga kala.. mõned sekundid kuppude vahel suunamist ja kahvas ta oligi, silma järgi ca. 250 grammine särjepoiss. Uus mais otsa, mõni hetk ootamist ja jälle kena ca. 200 grammine särg  jne..  Huvitav et konksu sööda vahetus võib tuua nii kardinaalse muutuse, esimesed 2 tundi tuli  u. 10-50 grammiseid nurge, särge ja roosärge ning lisaks ka viidikaid ja poolenisti läbi paistvaid ahvenaid ja siis äkki muutus kala 200-300 grammisteks labakinda mõõtu särjepoisteks. Tagant järgi analüüsides leian et esimene poolaeg püüdsin tunduvalt väiksema söödaga ja enamasti ei jõudnudki sööt põhja vaid võeti juba lennust ära, suuremat maisi kasutades aga väike kala ei tülitanud ja sööt jõudis kenasti põhja välja kus ootas teda suurem särg. Suurema kala võtt toimus u. 1 tund ja seejärel lakkas.
  Viimasel tunnil katsetasin jälle erinevate söötadega ja mõningase edu tõi maisi-pinky kombinatsioon, tänu millele ma sain veel mõned kenad särjed (huvitav et viimasel tunnil maisi-pinky võileib töötas, kuid puhas mais oli põhimõtteliselt null, ometi tund aega varem võttis suurem särg maisi lausa isuga).

  Tänu viimastel tundidel saadud suurtele särgedele tuli kala 4. tunniga kokku 9 kg. Igatahes viimaseks korraks see mul Räpina paisjärvel ei jää, usun et teiselt poolt jõe kanalit penikeelte äärest võib ka feedriga kena saaki saada, ehk isegi suurte särgede sekka ka see ihaldatud latikas. Oo ja see sügisene särjevõtt on alles ees.