Start kella 13:00 ja suund kõigepealt Rootsi kummiku jahile. Vene kummarid siinsete jõgede ääres on ainult üks suur piin, teravad graniidi kivid ja kaljud teevad käimise võimalikult ebamugavaks, ning pikad rännakud ebatasasel maastikul on ebamugavate kummikutega paras katsumus. Ainus võimalus, käia raha natuke rohkem välja ja muretseda sellele maastikule mõeldud kõva tallaga kummikud.
Õlled, grillsüsi ja kummarid autosse ja tagasi Norrasse ning suund mööda piiriäärseid teid põhja.
Kell 16:00 jõudsime sihtpaika. Esimene peatus ühe jalakäijate silla kõrval, Martini sõnul see alati esimene peatuspunkt, kuna siin sillataga voolus pidi istuma üks paari kilone nn "kupuvaht". Seekord oli too kupuvaht paraku näljaga kokku kuivanud, silma järgi u. 700 g.
Jõuan teepealt alla esimese kärestiku lõigu peale ja kuna forelli kogemus mul puudub, siis sammun kohe kärestiku lõppu kus leidub aeglasema vooluga kivitaguseid ja sonne. Teine vise ja Savageril koheselt kivi taga keeris järgi, kolmas vise ja kala otsas, silma järgi u. kilone haugipoiss. Tegi voolu sees korraliku sõitu ja pani laenatud ritvakese parajalt proovile. Lõpuks sain ta kaldale, näpitsatega konks suust ja kala tagasi jõkke. Vaatan veel viivuks uimasele kalale järgi kui korraga käib otse mu silme ees suur sumakas ja järgmisel hetkel on minu tagasi lastud haug u. sama suurel haugil ristipidi suus.. "Mida kuradit!?"
Järgmiseks sammun jõe suudmesse, minu liikumise peale põgeneb kalda kõrvalt keerise saatel miski elukas, viskan talle landi järgi teades et eestis kalda äärest liikumisega põgenenud haugi naljalt võtma ei saa, aga siin.. otsas. Kala kaldale, silma järgi pea paari kilone hauepoiss..
Kuna pikalt ühe koha peal aega püüda polnud siis liikusin pidevalt edasi tehes rohusaarekeste või kivivarede kõrvale aegajalt mõned heited. Ja haug oli esimestes järvekestes lausa hull landi järgi. Korra juhtus kui kaugemal kivi kõrval haaras üks väiksem veteröövel lanti, kuid pääses minekut ja kalda ees haaras juba järgmine kala lanti. Või siis ühe rohututi kõrval tekkis veekeeris, viskan uuesti ja ikka veekeeris ning landi toksamine, neljandal korral rabas alles landi ära.
Edasi liikudes sai selgeks et kärestike peal haugi väga pole, kuid vaiksemates sonnides või jõe suudmetes olid haugi lemmikud kohad. Ühe kärestikulise lõigu pealt tuli ka minu päeva ainus forell ära.
Peale kella kaheksat õhtul aga otsustasin et lõpetan seekord oma püügi ja liigun kiirema tempoga allajõge, sest pea 4 tundi allapoole liikunud ei ole ma veel ikka püügikaaslast näinud. Kuna jõeääres mobiililevi puudus siis polnud võimalik ka teise mehega ühendust võtta Kell 22:00 oli väljas juba hämar ja ikka veel püügikaaslast eikusagil, seega tegin otsuse et liigun siiski üles teepeale ja üritan levi leida. Õnneks peale mitut katset sain püügikaaslasega kontakti ja kui lõpuks asukoht määratud oli auto platsis. Selgus et ma olin temast jõeääres kuidagimoodi mööda kõndinud ja juba mitu kilomeetrit allavoolu jõudnud. Ainuõige mõte sellises olukorras liikuda kõrgemale ja otsida mobiililevi.
Aga kui püügipäev kokku tõmmata siis minujaoks seni parim haugipüük, kokku 12 haugi kaaluga 1-2 kg (väikeseid hauge praktiliselt polnudki), 1 forell ja 1 ahven
Martin sai 8 haugi, 3 forelli ja 2 ahvenat. Ja veteröövlitest veel niipalju et enamusel tabatud haugidel olid hambajäljed peal. Martinil juhtus veel nii et lanti haaras väiksem havi, kuid teel kaldale haaras teda suurem haug, mis kahjuks küll lasi teel kaldale väiksema lahti, aga siduri kärinat olnud küllaga.
Sealsel jõel ja järvedel ilmselt haug paras nuhtlus, pistavad kõik nahka, nii forelle kui ka väiksemaid oma liigi esindajaid.
Püügiretk lõppes sellega et kell 9 õhtul sadama hakanud vihm nurjas öised püügiplaanid, seega otsustasime suuna "kodu" poole tagasi võtta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar