Hiljuti sai meil teoks üks viimaste aastate meeldejäävamaid kalastusretki ja seda Browning Feeder Cup-ile Slovakkias. Alustada tuleks loomulikult algusest ehk eelmisest aastast, kui minu jaoks üsna ootamatul planeerisid EFK meeskonna liikmed Mikk Alekõrs ja Denis Mežennõi minna ja osaleda ühel euroopa suurvõistlusel. No eks neid suurvõistlusi on palju ja on ka suuremaid, kuid nii rahvusvahelisi lahtisi võistlusi juba naljalt ei leia. Tol korral kahjuks ma ise kaasa minna ei saanud, olgugi et tung minna oli suur, kuid minu finants ja puhkuse kuupäevad olid planeeritud ilmselgelt Feedri MM-ile Serbiasse ja paraku kahte SUURT võistlust nii lähestiku planeerida ei kannata. Nii et tol korral pidin omadele meestele Slovakias kaasa elama vaid neti vahendusel. Selle aasta alguses võtsin aga eesmärgiks ka ise Slovakia võistlusel kaasa lüüa, lisaks minule veel eelmisel aastal käinud mehed ja uus võistlustel osaleja Madis Pärn pluss Angleri klubist Pavel Ivanov Ja Juri Sobolev, nii et eestlaste poolt igati korralik seltskond.
Minek toimus 29. mai hommikul. Oma seltskond ehk 4 EFK meest ja kogu nende varustus, ning telgid mahtusid ääri-veeri ühte mahtuniversaali ja suurde järelhaagisesse. Kilometraaž kokku 1600 km ja vältides mõtetut aja- ning raha kulu otsustati ühiselt kohale sõita ilma ööbimiseta ja peale 24. tundi väsitavat sõitu olidki eesti mehed võistluspaigas kohal.
Kuna kohale jõudsime teisipäeval üsna varakult ja ka laagriplats sai kiiresti püsti, siis ei kannatanud Denis ja Madis enam järgmist päeva oodata ja asusid juba teisipäeva pärastlõunal trennitama. Mina seevastu jäin kaasa elama ja kasutasin vaba aega hoopis oma varustuse töökorda sättimiseks, ning treeninguteks kaasa võetud tõukude turgutamiseks, mida oli meil kokku 3 kilo ja lisaks ka veel ca. kilo ussi. Sellest kõiges pidi piisama kolmele mehel kaheks trennipäevaks, sest reedel, ehk ametlikul treeningpäevalt, saime juba kohaliku tellitud elusat. Teisipäeval aga kala end kaua oodata ei lasknud ja meestel käisid juba üsna peatselt esimesed korralikud kalad kaldal ära, nii et meie treeningud tõotasid tulla üsna huvitavad.
Kolmapäev tegime esimese pika trennipäeva. Mina kasutasin seda päeva ennekõike sobiva varustuse leidmiseks ja võistluskohaga harjumiseks. Nimelt harjumist vajas seal päris palju. Võistlus paik ise asub ca. 2 kilomeetrit hüdroelektri paisust allavoolu, pika sirge kanali kaldal. Kanal ise on keskmiselt u. 40-45 meetrit lai ja suhteliselt madal ca- 1.5-2 meetrit sügav, põhi ühtlaselt kruusane ja ebatasasused praktiliselt puudusid. Vool tugevam kui Emajões.
Esiteks harjumatu veevool: Hommikul püügikohta loodides ja püüki alustades kannatas 0,22 mm tamiilist pealiini kasutades püüda 100 grammise korviga, kuid üks hetk lasti paisu lüüs lahti ja vesi tõusis hetkega ca. 30 cm. Ning 100 grammine söödakorv veeres mööda põhja nagu pall allavoolu. Seejärel vahetasin tamiiliga õnge nööriõnge vastu. Klassikaline ca. 7 meetrise shockleaderiga ja 0,10 mm nööriga õng. Tolle õngega sain ääriveeri 140 grammise korvi pidama, kuid ühel hetkel vool veel tõusis ja ka 140 grammine korv ei pidanud. Siis lisasin korvile veel lisaraskust (selleks puhuks olid mul valmis lõigatud 20-30 grammised seatina lehed, mis sai sööda korvi sisse fikseerida) ja õnneks ca. 170 grammine söödakorv pidas, lootsin ainult et vesi veel kõrgemaks ei tõuse. Muidugi esimesel päeval kasutades shockleaderit, kaotasin ilmselt pidamisele ca. 20 grammi ja lisaks leaderi sõlm tegi paksu pahandust korjates veest igal väljakerimisel hunniku paplite villa ühes mida kanalis väga palju allavoolu ujus.
Teiseks segav faktor nimega VIIDIKAS: Jap, teda oli palju ja ta häiris suurema kala püüki korralikult, minnes isegi sööda peale põhja, tihtipeale tehti konksusöödaga aga juba vajumise ajal 1:0 ja seda 140 grammise korviga. Muidugi päeva peale suutsime Denisiga selgeks teha et viidikas tuleb lihtsalt välja kannatada ja suurem kala "pommidega" kohale meelitada. Kui suurem kala juba platsis, siis viidikatel enam püügiplatsile asja ei olnud.
Kolmandaks korralik palavus: Nende päevade jooksul kerkis igal päeval kraadiklaas üle 30 kraadi ja parajalt niiskena oli igal liigutusel higi taga. Loomulikult eelmise aasta Serbia 40 kraadised päevad olid harjumatult kuumad kuid piisavalt kuivad, nii et Slovakia ilmad palju alla ei jäänudki. Vett kulus igatahes liitritega. Isegi tõukudele ning ussidele mõjus kuumus laastavalt, püügipäeva lõpuks olid pooled tõugud kuuma kätte ära surnud ja usse tuli pidevalt niisutada.
Kõigele vaatamata saime esimesel treeningpüügil ilusaid kalu ja saagid ulatusid u.8-10 kiloni, täpset ülevaadet trenni saakides ei olnud kuna iga kala vabastati peale kätte saamist. Sumpa treeningute ajal kasutada ei tohtinud kuna see kurnab kalu. Põhilisteks kaladeks latikas, podust (keda me kutsusime hübriidiks kuna ta meenutas vimba), loomulikult ka vimb, säinas ja viidikas.
Neljapäev otsustasime treeningkoha valida u. kilomeeter allavoolu, muidugi tagantjärgi mõeldes oleks pidanud kõigil kolmel päeval erivevatest kohtadest püüdma, kuid see selleks. Meie õnneks oli aga ka vee vool tunduvalt nõrgem. Nii et kannatas püüda lausa 80 grammise korviga. Kasutades kergemat korvi vahetasin välja ka 130 ja 150 grammise testiga feedriridvad ja asendasin need mugavamate ja kergemate 90 grammise testiga ritvadega. Kuuldavasti on allavoolu liikudes kalaga järjest kehvem ja vaadates eelmiste aastate tulemusi võib taga pool otsas lausa nulli peale jääda. Ja nii nagu kardeti, nii ka läks. Teine treeningpäev oli võrreldes esimesega tunduvalt kalavaesem, ainult viidikas näitas end samamoodi. Denis sai ainsana neljapäev kalale pihta, temal saagiks üle 5. kilo, minul ja Madisel vaid mõni kala. Muidugi järeldusteks oli natuke vara, kuid siiski oleks pidanud juba neljapäeval tulemustest õppima ja reedel veel ühes kaugemas sektoris trenni tegema.
Reede ehk ametlik treeningpäev. Neljapäeva õhtul otsustasime ühiselt et teeme veel ühe meeldejääva trenni oma laagriplatsi all kus trennitasime ka kolmapäeval. Ja arvestades suurt rahvahulka tuli meil reedel püügikohad hõivata juba hommikul kell 6. Oh neid nägusid, kui hilisemad kohale tulnud võisteljad avastasid et magusamad püügikohad on juba ammu hõivatud ja esimeste vabade kohtadeni tuleb varustusega sadu meetreid edasi liikuda.
Kuna tegemist oli viimase trennipäevaga siis plaanisime teha korraliku ja meedejääva püügi. Mina ja Denis alustasime trenni, tuginedes viimaste päevade kogemustele, korraliku "keemiaga". Ausaltõeldes sellist "pommitamist" nagu sel aastal võistlustel toimunud on, poleks ma isegi varasematel aastatel üksinda püüdes kah kasutada julgenud aga no krt.. toimib vist. Erinevalt Madisest ja Mikust saime me Denisiga viidika probleemist koheselt jagu, aitas siis kas kõva keemia ja elus komponent või suur kogus sööta. Igatahes vaevlesid Madis ja Mikk veel ka teisel ja kolmandal tunnil viidikaga kui me Denisiga kordamööda suuremat kala kakkusime. Ja suurem kala võttis praktiliselt pausideta kuni püügiaja lõpuni. Lisaks ilusatele latikatele tuli veel ka ilusaid poduste, vimba ja Denisil oli veel ka kena ponsakas karbipoiss, minu minul seevastu mini-karbike.
Kaalud olid nii Denisil kui ka minul mõlemal 15 kg kanti ja milline ilus mäletamist väärt püügipäev.
Õhtul igatahes varustuse ja elusaga toimetamise ajal muljetamis oi ku palju küll see õlu maitses hää, ning seda enam magusam oli uni.
Võistlus 03.-04.06
Laupäev ehk esimene võistluspäev. Ilmselt laupäeva hommikul peibutussööta segades hakkas esimest korda väike kahtluseuss närima. Vaatamata sellelel et kolmest treeningpäevast kahel sain normaalse saagi, ma lihtsalt ei olnud oma peibutussöödaga rahul. Seni kasutusel olnud baassööt Sensase Fond lihtsalt ei meelninud mulle ja kõik. Olgu, mõtlesin et laupäeval ehk läheb õnneks ja kannatan selle Fondi ära.
Loosimise käigus sai aga minu kartus tõeks, kõik Eesti mehed allavoolu võistlusala taga otsas ja ilmselt meie puuduolev trennikogemus raskemas võistlusalas maksab kätte..
Nii ka läks, esimesest võistluspäevast lühidalt: katastroof kuubis! Esimese poole tunniga 2 võttu, millest ühe suutsin ära realiseerida, tulemuseks ca. poole kilone nurg... ja kõik. Sõna otseses mõttes KÕIK. Ülejäänud 4,5 tundi istusin ma niisama päikese käes praadides ja ümbritsevat loodust nautides sest rohkem võttu lihtsalt ei esinenud. V.a. üksikud viidikad keda aeg-ajalt püügi käigus tabasin. Ja oleks ma siis niisama istunud. Ma tegin mitu eri söödaplatsi erineva kauguse peale. Söötsin ühe platsi ilma elusata, ühe suure hunniku ussiga, proovisin nii keemiaga kui ka ilma. Ilmselt kuuendal püügitunnil oleks ma isegi nööri klipi tagant ära võtnud ja peibutusöödata "tonkapüüki" proovinud kuid õnneks sai ennem aeg otsa. Lihtsalt mitte ükski asi ei andnud tulemust.
Minu õnneks ei saanud ka minu kõrval olevad püüdjad midagi märkimisväärset, nii et masendus polnud üdini must.
Ja kaalumine seda ka kinnitas, mina oma sektoris 580 grammiga 15., kokku oli sektoris 17. meest. Tulemus enam kui kohutav, kuid üllatav oli see et enamus meestel kaalud väikesed ja valdavalt vaid üks-kaks boonust mis kaalu andsid. Minu boonus ehk vimb oli seekord lihtsalt väike. Üles voolu minu kõrval mehel oli 2 boonust, üks podust ja üks nurg, kokku 1460 grammi. Alla voolu minu kõrval aga istus trennide ajal tuttavaks saanud kohalik noormees Kopinec Dávid kes istus viimase tunnini vaid mõne viidikaga ja siis sai omale puht juhuslikult boonuseks 1,5 kg säga, kogusaak tal 1560 grammi.
Teistel Eesti meestel läks sel päeval tunduvalt paremini: Madis oma sektoris 11.5. kaal 180 gr, Mikk 8. kaal 300 gr, ja Denis aga super tulemusega 2. kaal 2260 gr. mis oli vaid 40 grammi sektrori võitjast vähem. Ka Angleri meestel läks esimene päev väga tugevalt, Sobolev oma sektoris 5. kaal 5600 gr. ja Pavel oma sektoris 6. kaal 1940 gr.
Õhtu kulges varustust sättides ja uueks päevaks plaane paika sättides, ega siin suurt midagi teistel meestel muuta vaja ei olnudki. Vaid mina ragistasin oma ajusid ja püüdsin analüüsida viimastel päevadel tehtud vigu. Igatahes pidin kurvalt tõdema et minu kõige suurem viga oli peibutussööt ja mul polnud isegi enam võimalust uut retsepti proovida, seega otsustasin et viimasel võistluspäeval lähen ehku peale täiesti uue retseptiga mis mulle endale lõhna ja omaduste poolest meeldib.
Pühapäev algaski juba hommikul kell 04:30 söötade valmistamise ja varustuse kokku sättimisega.
Senine Fondi baasil sööda materjal lendas kõige kaugemasse telgi nurka ja otsustasin et teen uue sööda üldse Browningu komponentidest mida oli võimalik kohapealt soetada. Kasutusse läks mulle varasemalt tuttav Grand Slam ja Sweet Bream, mis meeldisid mulle nii lõhna kui olemuse poolest juba paar aastat tagasi nendega katsetades. Universaalsuse ja raskuse jaoks lisasin veel paki Riverit. Tulemuseks vägagi meeldiv latika poolne sööt.
Pühapäevane loosimisega vedas mul üsna hästi ja püügikoht oli seekord laagriplatsi all, kus kaks päeva trenni sai tehtud. See andis väheke lootust et teine võistluspäev võib esimesest paremini minna.
Kuna trennide ajal saime sellest kohast ilusat kala ja ka eelinfo põhjal peaks see sektor ehk tammile kõige lähim ka kõige kalarikkam olema, siis otsustasin et alustan kohe stardis tugeva söötmisega ja lisan rohkel elusat ning natuke ka keemiat. Peaasi et kohe kala käima saada ja esimesel tunnil vähemalt paar boonust ära realiseerida. Tundus et tugev söötmine toimis, igatahes esimese tunni lõpuks oli mul kaks boonust sumbas ja kõrval püüdjatel mitte midagi. Kala polnud küll nii aktiivne kui trennide ajal, ilmselt oli see paljuski ka tänu ilmale sest kiskus kangesti vihmapilvu ülesse ja tuul mauras korralikult nii et lausa lained vahutasid kanalis. Vaatamata kala passiivsusele otsustasin et jätkan tugevat söötmist ja tundus et see ka toimis. Teisel tunnil sain igatahes veel ühe boonuse ja kolmandal tunnil 2 boonust. Neljandal tunnil aga läks üks "koll" siduri kärina saatel minema, tõmmates tamiili rullilt kuni klipini maha ja kuna asi käis nii kiiresti siis ei jõudnud ma tamiili klipi tagant vabastada.. ja nii see 0,16 mm lips purunes. Ilmselt too "koll" üks karp kala oli. Neljandal tunnil rohkem kalad püügiplatsile ei ilmunud, kuid siiski jätkasin söötmist ja panin veel elusat ja keemiat. Nii et viimasel tunnil suutsin veel kaks boonust ära realiseerida ja nii see teine võistluspäev läbi saigi. Kokku 7 boonust ja igati hea tunne sest teise päeva taktika töötas. Muidugi seda suurem oli mu rõõm, kuna võistluse ajal ei näinud ma enda kõrval teistel püüdjatel väga palju kala. Minu kõrval vasakut kätt püüdnud belglane püüdis küll minuga sama distantsi peal, kuid tundus et tal sööt millegipärast nii hästi ei töötanud, siiski sai ta mõne boonuse. Seevastu minu kõrval paremat kätt püüdis slovakkia mees aga barblit ja hoopis teise distantsi pealt ja püügi ajal nägin tal vähemalt kolme ilusat barblit, nii et kaalumisel paistis asi päris põnevaks minevat.. Loomulikult ma ei näinud kaugemale ülesvoolu ja ausaltõeldes ega ma ei lootnudki 7. boonusega oma sektoris etteotsa pääseda sest minust üles voolu oli veel 10 meest ning nende seas mitmeid tugevaid. Teades et kala asub üleval siis arvasin et seal on saagid isegi üle 10 kg.
Kaalumine läks aga omasoodu. Jõudes kaaluga minuni vaatasin huviga kuidas minu kõrval slovakklasel läheb. Sumbas olid tal igatahes vähemalt kolm suurt kala, aga kaal näitas tal 3980 grammi. Minu 7 boonust kaalusid aga 5220 grammi mis oli seni sektori parim kaal. Kõrval olnud belglasel oli kokku 2680 grammi ja edasi ma kahjuks enam kaalusid ei näinud. Küll aga kuulsin hiljem et edasised kaalud ka väga suured ei olnud.
Muidugi seda suurem oli mu imestus kui avastasin teise päeva protokoli vaadates et olin teisel päeval oma sektoris teise tulemusega ja jäin esimesest tulemusest alla vaid 80 grammiga.
Kõige toredam oli muidugi see et ka teistel Eesti meestel läks teine päev üsna hästi. Vastavalt siis Denis oma sektoris 3. kaaluga 4460 grammi ja Mikk oma sektoris 4. kaaluga 3875 grammi. Ja tänu mõlema päeva super tulemusele suutis Denis saavutada üldkokkuvõttes 8. koha mis on nii suurel võistlusel, kus osales üle 100 võistleja 14. erinevast riigist, väga kõva tulemus.
Ülejäänud Eesti mehed lõppkokkuvõttes: Mikk 29. koht, Pavel 42. koht, mina tänu kehvale esimesele päevale 54. koht, Sobolevil ebaõnnestus ka kahjuks teine päev nii et 73. koht ja Madis veel algajana 104. koht. Kokku osales meeste klassis üldse 122 võistlejat.
Kokkuvõtteks: oli tegu siiani ühe meeldejäävaima võistlusreisiga. Kahjuks küll ei tabanud ühtegi barbelit, kes on ilmselt paljudel põhjamaade kalastajatel, ka minul, üheks unistuste saagiks. Aga eks tolle kala püük erines latika ja podusti püügist üsna palju ja kuna me tahtsime minna kindla peale välja, siis ei hakanud barbli püügile spetsialiseerumiseks aega kulutama. Ehk proovin barbli püüki juba järgmisel Slovakia reisil, sest hetkel on kindel plaan sinna võistlusele tulevikus tagasi minna. Ja kui minna, siis juba oma tulemust parandama, sest siis on meil juba võistlusest ja püügioludest juba mingisugused eelteadmised olemas ja loodetavasti enam samu vigu ei korda.
Tahaks rääkida ka natuke võistlusel kasutuses olnud varustusest, sest ütleme ausalt, see tugev vool kohutas kergelt. Nii raskete korvidega püügiga, eelinfo põhjal 140-180 grammi, polnud mul mingisuguseid kogemusi. Ja kuna minu heitmise tehnika kulutab pealiini siis kartsin seal võistlusel määratu suurt korvide kadu, sest mida raskem korv seda kiirem kulumine pealiinil. Loomulikult kartsin ka olemas olevate feedriritvade purunemist ja soetasin seetõttu 150 g testiga ridvad. Aga kartused olid tagantjärgi asjatud. Kuuldu põhjal kasutasid Valgevene mehed seal võistlusel Teamsalmo Tournamendi ritvasid ja rahulikult heites pidavat nad ka tunduvalt suuremaid raskusi taluma kui ridvale märgitud test. Seetõttu asendasin juba trenni käigus 150 testiga ridvad kergemate vastu. Nii et kui järgmistel aastatel enam kõike täpselt ei mäleta siis, meenutamiseks tehnilist infot kah:
Ridvad - Teamsalmo Tournament 90, rullid - Daiwa Match Winner 3012, pealiin - nöör Guru Pulse 8 0.10 mm, Feedergum Browning 0.08 mm, lipsutamiil - Stroft GTM 0,16 ja konksud - Tubertini Bronzato serie 15 n.13
