Kuna feedripüük kogub populaarsus üle maailma, kaasa arvatud Norras, siis olin ma tunnistajaks ja ühtlasi ka osalejaks esimestel Norras korraldatud meistrivõistlustel feedripüügis. Võistlus toimus Glomma alamjooksul üleval pool esimest paisu ja kaardi järgi tundub tegemist olevat ühe vanajõe osaga,. Oma ümara kuju ja madala veetaseme tõttu meenutab võistluskoht pigem järve kui jõe sonni, nimekski tal Glensholen.
Ennem võistlust üritasin koguda püügipaiga kohta nii palju infot kui võimalik. Samas tuleb tõdeda et kogutud infol pole suurt väärtust kui ise infot üle ei kontrolli. Näiteks olevat põhiliseks püügikalaks latikas keda leiduvat seal üsna rohkelt, kuid tund ennem võistlust kuulsin et trenni teinud mehed latikat ei kohanudki ja põhiliselt tulevat hoopis nurgu ja särge (aga loomulikult oli mul selleks ajaks peibutussööt valmis segatud ja seda puhtalt latika baasil). Lisaks viidika massilisest olemasolust polnud mul kah vähimatki aimu jne.
Võistluspäeva hommik algas tugeva vihma ja tuulega. Õnneks Yr.no ennustas päeva peale selginemist, kuid ilmselt jättis hommikune tormikene kena jälje ka kalade võtule.
Kohapeal oli 18 võistlejat mis on esimese võistluse kohta väga kõva sõna ja enamus nendest võistlejatest olid ka tugeva õngitseja taustaga.
Loosiga õnnestus mul saada praktiliselt püügiala keskele ehk peg 13. Ennem võistluse algust oma vähest varustust kokku pannes ja püügikohta loodides mõistsin mis tähendab "madal". Tõesti kogu see järve moodi sonn tundus madal ja lauge, Põhi kohati mudane ja liivane, ei mingeid relieefi muutusi ega taimestiku, vaid üksikud välja ulatuvad muda känkrad kuhu söödakorv aeg-ajalt kinni takerdus. Ja madala all mõtlen ma alla meetri vett, nii et ma otsustasin sööta suure korviga koha sisse ja minna siis väikese korvi peale üle et tekitada võimalikult väikest müra, kuna ma ei teadnud kuidas kala söödakorvi plärtsatustele reageerib.
Esimene tund võistluse alguses tundus isegi paljulubav, peale sisse söötmist sain mõned nurrud ja ka ühe u. kilose latika. Oodatud teist latikat aga ei tulnud vaid mõni üksik nurg, kuid kala ei olnud väga aktiivne. Erinevalt muidugi viidikas kelle aktiivsus kasvas iga võistlustunniga.
Teine ja kolmas tund tundis nurg ja särg minu söödaplatsi peale järjest vähem huvi või siis jõudis viidikas konksusööda juba lennust haarata. Kuna tõuguga püügi tegid viidikad juba teisel tunnil üsna võimatuks siis proovisin ka ussiga püüda ja ka ussi-tõugu võileivaga, kuid uss ei pakkunud kaladele suuremat huvi, muidugi sai see aeg rahu ja vaikust nautida sest uss ei pakkunud huvi ka viidikale.
Kui pool aega võistlusest möödas siis üritasin veelkord latikat alla saada ja hakkasin kohta uuesti suure korviga pommitama, samal ajal tugevalt ussi sisse tükeldades, kuid mida lihtsalt ei olnud oli latikas..
Neljas ja viies tund püüdsin vaheldumisi viidikat ja proovisin aeg-ajalt ka ussiga lootes et mõni suurem kala ehk söödaplatsile eksinud on kuid suurema kala puhul valitses puhas vaikus. Vaid üks viidikaralli kuni lõpuni välja, kahjuks polnud viidikas nii suur et piisavalt kaalu annaks..
Kuna kala püügiplatsil väga aktiivne ei olnud siis leidus mul piisavalt aega et jälgida mida teevad mind ümbritsevad võistlejad teevad. Ma paiknesin mõtteliselt täpselt piiripunktis. Minust paremal pool valitses põhimõtteliselt vaikus, meestel tuli vaid mõni üksik väike nurg ja viidikas. Kuid minust vasakul pool käis kõva madistamine, kolm võistlejat kakkusid järjest latikat. Kasutati ainult suurt söödakorvi, helekollaseid söötasid ja anti tugevalt elusat. Pm. oli juba ennem võistluse lõppu kindel et esikolmik võetakse minu vasakut kätt kolme võistleja vahel ja nii ka läks.
Paraku ma ei näinud nii hästi võitja püüki, sest ta istus täpselt minu vaateväljast väljas väikeses sonnis, nägin vaid lookas ritva ja kuulsin suure kala võitlust.. aga et esikoht nii tugeva tulemusega tuli, see üllatas mind küll.
2016 aasta Norra meistriks krooniti sel aastal Tonje Hauger, tulemuseks 29 kg latikat, nii et naine pani kõikidele meestele seekord pika puuga.
Kui nüüd analüüsida tagantjärgi enda püüki siis oleks mul olnud kolm valikut:
Esiteks sööta koht kümne meetri peale ja võtta eesmärgiks puhtalt viidikas ja ehk oleks ka mõne nurru püügikäigus kätte saanud, samas 7 kg viidikat sellise suuruse puhul nagu nad olid tundub pisut keeruline püüda.
Teiseks oleks võinud minna universaalse söödaga ja võtta eesmärgiks puhtalt nurg-särg ning kaaspüügina realiseerinud ka viidikat, püüdnud vaid väikese korviga ja hoidnud väikese söödakogusega kalal pidevalt huvi üleval. Nii mõnelgi oli seal kena kogus särge ja nurgu.
Kolmandaks oleks võinud minna puhtalt latika peale välja, sööta ja püüda vaid suure korviga ja suures koguses elusaga ning loota et ehk saab lõpuks latika alla. Kolmas valik tundub konkreetse koha puhul esikolmikusse pääsemiseks kõige õigem otsus kuid samas ka suure riskiga sest latikas ei pruugi endast üldse märku anda ja esimesed 2 istusid pm. latikale otse peale ning kukkusid kakkuma.. Sel korral paiknes lihtsalt see kala väga ebaühtlaselt (võibolla oli see ennem võistlust tehtud trennide süü ehk kala istus juba söödetud platsis, kes teab)
18.09 GP nr. 7 Rakkestadelva
Kauaoodatud õngitsemisvõistlus ühel minu selle suve lemmikul püügikohal oli käes. Arvestades sealseid püügiolusid ning püügikala, läksin ma kohale vormistama viimast kohta teades et minu vastasteks on riigi ühed parimad õngitsejad seal püügiks ideaalselt sobivate stekkerõngedega.
Kohapeal oli sel korral 13 õngitsejat. Kes loositi vastavalt kohapealsetele oludele ja võrdsuse tekitamiseks vastavalt kahte tsooni ja 17 sektori sisse. Arvestati et latikas jääb esimesse tsooni ja et teine tsoon oleks võrdselt väiksema kala tsoon.
Loosiga läks seekord hästi, lootsin küll vanasse tuttavasse kanti peg 4 ja 5 lähedal kuid sain hoopis allavoolu viimase sektori ehk peg 17. Kerge õnnehetk lahtus muidugi siis kui avastasin enda kõrvalt ülesvoolu püüdmas ühe Norra tugevaima õngitseja Niklas Strengelsrudi. Seepeale mõtlesin et vähemalt näen ära selle kuidas tugevad õngitsejad latikat püüavad.
Püügiks valmistasin seekord ette ja söötsin kaks kaugust, põhiliseks püügivahendiks seekord 6. meetrine lihtkäsiõng endapoolse kaldarandi pealt püügiks ja igaks juhuks söötsin feedriga sisse ka püügiplatsi teisel pool kaldas u. 2 meetrit taimestikust.
Kõrval Niklas ja järgmised mehed söötsid sisse kolm kaugust, teisel pool kaldas polo ja waggleriga püügiks, stekkeri kauguse ja kaldas viidika püügi kauguse.
Tänu oma eelnevatele trennidele Rakkestadis ja eelmise nädalavahetuse latikainfole läksin ma puhtalt suure kala peale välja, söötsin kohad tugevalt sisse ja ka võistluse käigus üritasin tugevalt peale sööta, lisaks veel palju elusat komponenti. Teiste meeste puhul tundus mulle aga et kasutati pigem universaalset söödasegu.
Püüki alustasin, nagu plaanitud, 6. meetrise käsikaga randi pealt. Oodatud võttu aga ei tulnud, ei esimesel minutil ega ka 15 minutit hiljem, paar korda küll kork liikus õrnalt nagu ujuks keegi püügiplatsil vastu liini, kuid mida ei järgnenud oli võtt. Samal ajal alustas Niklas bologa koheselt teiselt poolt kallast särje kakkumist. Ja ega seda kala kakkumist pealt vaadates mu närv kaua vastu ei pidanud, nii ma siis läksin kah feedri peale üle, Viisin veelkord mõne korvitäie tugevalt elusat alla ja üsna peatselt sain ka esimesed nurrud-särjed. U. pool tundi peale püügi algust tuli esimene latika võtt ja esimene suurem kala sumbas. Seejärel mõni üksik nurg-särg ja siis jälle latikas ja sealt edasi juba puhas latikas. Esimese tunni lõpuks oli väiksem kala juba püügiplatsil puhta välja tõrjutud ja latikaparv istus platsil. Kuid ootuspärast latikarallit ei järgnenud.
Kas siis suure korviga söötmisel kaasnevad tugevad pärtsatused ehmatasid kala või mõjus võttudele ilmamuutus igatahes oli kala sel päeval väga arg ja loid. Teine, kolmas ja viimane tund kasutasin ma sellist taktikat et söötsin korra suure korviga tugevalt, andes ka palju elusat ja siis püüdsin 3-5 korda järjest tühja korviga. Ja reeglina täiskorviga söötes kalavõttu ei järgnenud vaid sellele järgnevalt 2-3 kord tühja korviga püüdes. Latikad tulid kuni püügi lõpuni keskmiselt 10-15 minutise vahega ja aeg-ajalt kadus kala sootuks. Sel ajal kui kala kadunud oli, proovisin ma jällegi 6. meetrise käsikaga kuid tulutult, minu esine kallas oli kui välja surnud.
Minu kõrval Niklas püüdis esialgu bologa, saades kenasti väiksemat särge kuid ka temal tekkis võttudel vahest pause sisse, need pausid sisustas ta viidika nokkimisega. Ja siis jälle bologa edasi. Särgedele sekka sai ta ka kaks kena latikat kuid latika parve tal alla ei õnnestunud saada.
Paraku oli kalda taimestik nii kõrge et ma ei näinud mis ülejäänud mehed teevad, Tundus vaid et Peale niklast püüdvatel meestel paistis olevat kalaga kehvem, kuid arvasin et A tsoonis on seevastu välja võetud ilusat latikat.. Varustus kokku pakkides aga Niklas mainis et ilmselt olen ma võitnud. Mõtlesin siis endamisi et huvitav kas ta mõtles meie tsooni, sest A tsoonis peaks ju massiliselt latikat olema.
Kuid kaalumine näitas aga hoopis midagi vastupidist. Ilmselt kõik ootasid hirmsat latika kakkumist. Seda ootasin ka mina, sest kui juba mina sain latikat, siis ma arvasin et teises tsoonis saadi kordades rohkem.. Paraku olid latikad ilmselt puhkusel ja kalastajad nägid hirmasat vaeva et üksikuid särgi jõest välja meelitada või siis lepiti väikese viidikaga keda ka paraku massiliselt ei esinenud. Ka minu saadud latikad oli tavapärasest Rakkestadi kalast tunduvalt väiksemad, keskmiselt 400-600 grammi.
Üllataval kombel olin ma sel korral ainus mees kes latika mingilgi määral alla sai (Peale minu ja Niklase oli latikat veel vaid ülesvoolu esimese sektori mehel). Ilmelt ka tänu loosiõnnele tuli minu esimene Norra GP võit ära.
