24.05.2014 Haugijaht Norras

  Töökaaslane Martin on siin Norras Kongsvingeri lähedal elanud juba 3 aastat ja tänu suuremale kalapüügi haigusele tunneb ta siinseid järvi-jõgesid läbilõhki. Sel nädalavahetusel tegi ta ettepaneku sõita põhja poole ühele salajasele forellijõele.Plaan oli algselt jääda ööseks, et hämaraid tunde forellipüügiks ära kasutada, paraku plaanid muutuvad alatihti, nii ka seekord.
  Start kella 13:00 ja suund kõigepealt Rootsi kummiku jahile. Vene kummarid siinsete jõgede ääres on ainult üks suur piin, teravad graniidi kivid ja kaljud teevad käimise võimalikult ebamugavaks, ning pikad rännakud ebatasasel maastikul on ebamugavate kummikutega paras katsumus. Ainus võimalus, käia raha natuke rohkem välja ja muretseda sellele maastikule mõeldud kõva tallaga kummikud.
  Õlled, grillsüsi ja kummarid autosse ja tagasi Norrasse ning suund mööda piiriäärseid teid põhja.
Kell 16:00 jõudsime sihtpaika. Esimene peatus ühe jalakäijate silla kõrval, Martini sõnul see alati esimene peatuspunkt, kuna siin sillataga voolus pidi istuma üks paari kilone nn "kupuvaht". Seekord oli too kupuvaht paraku näljaga kokku kuivanud, silma järgi u. 700 g.

  Järgmiseks sõitsime tiba allavoolu ja mina hüppasin autost maha. Algselt sai kokku lepitud et teine mees sõidab autoga u. 4-5 kilomeetrit allavoolu ja mina tulen jõe äärt mööda kala püüdes alla, kuni jõuan teise meheni. Nii algaski minu esimene kokkupuude norra kärestikulise jõega. Ja loomulikult järvekestega, sest jõgi oli tegelikult kitsaste järvede ahel mida ühendasid 200- 500 meetri pikkused kärestikulised jõelõigud.
  Jõuan teepealt alla esimese kärestiku lõigu peale ja kuna forelli kogemus mul puudub, siis sammun kohe kärestiku lõppu kus leidub aeglasema vooluga kivitaguseid ja sonne. Teine vise ja Savageril koheselt kivi taga keeris järgi, kolmas vise ja kala otsas, silma järgi u. kilone haugipoiss. Tegi voolu sees korraliku sõitu ja pani laenatud ritvakese parajalt proovile. Lõpuks sain ta kaldale, näpitsatega konks suust ja kala tagasi jõkke. Vaatan veel viivuks uimasele kalale järgi kui korraga käib otse mu silme ees suur sumakas ja järgmisel hetkel on minu tagasi lastud haug u. sama suurel haugil ristipidi suus.. "Mida kuradit!?"
  Järgmiseks sammun jõe suudmesse, minu liikumise peale põgeneb kalda kõrvalt keerise saatel miski elukas, viskan talle landi järgi teades et eestis kalda äärest liikumisega põgenenud haugi naljalt võtma ei saa, aga siin.. otsas. Kala kaldale, silma järgi pea paari kilone hauepoiss..
  Kuna pikalt ühe koha peal aega püüda polnud siis liikusin pidevalt edasi tehes rohusaarekeste või kivivarede kõrvale aegajalt mõned heited. Ja haug oli esimestes järvekestes lausa hull landi järgi. Korra juhtus kui kaugemal kivi kõrval haaras üks väiksem veteröövel lanti, kuid pääses minekut ja kalda ees haaras juba järgmine kala lanti. Või siis ühe rohututi kõrval tekkis veekeeris, viskan uuesti ja ikka veekeeris ning landi toksamine, neljandal korral rabas alles landi ära.
  Edasi liikudes sai selgeks et kärestike peal haugi väga pole, kuid vaiksemates sonnides või jõe suudmetes olid haugi lemmikud kohad. Ühe kärestikulise lõigu pealt tuli ka minu päeva ainus forell ära.
  Peale kella kaheksat õhtul aga otsustasin et lõpetan seekord oma püügi ja liigun kiirema tempoga allajõge, sest pea 4 tundi allapoole liikunud ei ole ma veel ikka püügikaaslast näinud. Kuna jõeääres mobiililevi puudus siis polnud võimalik ka teise mehega ühendust võtta Kell 22:00 oli väljas juba hämar ja ikka veel püügikaaslast eikusagil, seega tegin otsuse et liigun siiski üles teepeale ja üritan levi leida. Õnneks peale mitut katset sain püügikaaslasega kontakti ja kui lõpuks asukoht määratud oli auto platsis. Selgus et ma olin temast jõeääres kuidagimoodi mööda kõndinud ja juba mitu kilomeetrit allavoolu jõudnud. Ainuõige mõte sellises olukorras liikuda kõrgemale ja otsida mobiililevi.
  Aga kui püügipäev kokku tõmmata siis minujaoks seni parim haugipüük, kokku 12 haugi kaaluga 1-2 kg (väikeseid hauge praktiliselt polnudki), 1 forell ja 1 ahven
  Martin sai 8 haugi, 3 forelli ja 2 ahvenat. Ja veteröövlitest veel niipalju et enamusel tabatud haugidel olid hambajäljed peal. Martinil juhtus veel nii et lanti haaras väiksem havi, kuid teel kaldale haaras teda suurem haug, mis kahjuks küll lasi teel kaldale väiksema lahti, aga siduri kärinat olnud küllaga.
  Sealsel jõel ja järvedel ilmselt haug paras nuhtlus, pistavad kõik nahka, nii forelle kui ka väiksemaid oma liigi esindajaid.

  Püügiretk lõppes sellega et kell 9 õhtul sadama hakanud vihm nurjas öised püügiplaanid, seega otsustasime suuna "kodu" poole tagasi  võtta.

01.05.2014 Emajõgi, Vorbuse

  Hommikul varavalges kompsud autosse ja suund Tartust välja. Seekord kalameeste seas tuntud kohta, Vorbusele.
   Püügikaaslasteks täna Maksim, Mikk, Thomas, Jaano, Virgo ja kõigil eesmärk ühine, püüda latikat.
Püügi algus kell 06:00 ja esimesed kontaktid latikuga pea koheselt ja üsna peatselt tõmmati ka esimene latikas kaldale. Sekka loomulikult tavapärane särg - nurg.
  Minu esimene võtt oligi kilo ringi latikas, mis jäi paraku minule selleks päevaks ainukeseks latikuks.
Küll aga said latika võtma Maksim ja Mikk, kes püüdsid kõrvuti. Ja päeva peale kogunes mõlemale pea 10 latikat, Mikule sekka ka paar säinast.
Ülejäänud meestel tavapärane särje-nurru ralli, ainult Jaanol trehvas väiksema kala vahele mõni latikas ära.
  Isiklikult arvan et ülejäänud meestel, peale Maksimi ja Miku,  tikkus olema seekord mittetoimiv peibutussööt ja ilmselt ka põhjarelieefi erinevused. Eks vigadest saab õppida ja teinekord rohkem katsetada.
  Vajadusel tuleks kasvõi kaks erinevat beibutussööta valmis segada ja neid erinevate siirupitega testida.
Vaatamata sellele et kõik käsi latikaseks ei saanud, võib tänase päevaga igati rahule jääda, ilmaga vedas (too väikene seenevihm ei häirinud kedagi) ja kala võttis kah kõigil kalastajatel.