28.12 Pärnu jõgi, Tori

   Kuna jõed on siiani veel jäävabad siis kasutasin võimalust ja tegin kerge feedripüügi, püügiaeg 11:00 - 15:00. Peibutussöödaks Dynamite Baits Silver X Roach Super Black ja Coprah Melasse, elusaks sääsevastsed ja kärbsetõuku. 

   Püük ise algas üsna aktiivse ja tugeva võtuga, kuid peale esimest tundi võttude aktiivsus langes. Teine ja kolmas tund oli tegu et üldse võttu näha, isegi minimaalse 50 cm lipsuga püüdes. Kala lihtsalt istus paigal. Tänu kontroll haakimisele õnnestus tabada vaid mõned särjed ja nurrud.  4. tund aga praktiliselt täielik  0.

  Nagu Tori puhul tavaks, siis sääsevastsete vastu puudus igasugune huvi, kuid kärbsetõugud töötasid nagu alati. Võibolla oleks isegi pinky rohkem edu toonud, kuid paraku polnud poest saada. Peibutussööta ma tänases tulemuses süüdistada ei taha, too sööt sobib kenasti talviseks püügiks. Ka ülesöötmist püüdsin vältida püüdes ca. 1:4-5 suhtes tühja korviga ja elusat andsin tagasihoidlikult, enamasti tugevalt purustatud tõuku, vahes harva 1-2 tõuku korvi kohta.

   Eks talv ongi selline üsna kapriisne, vähene saak vajab lihtsalt rohkem pingutamist ja meelitamist.

11.12 Rakkestad, Norra

  Teeme siis järjekordse postituse "aasta viimasest õngitsemisest". Aga nii ta kord on, õigemini parktiliselt igal aastal on. Novembris teeb tavaliselt külmataat esimese korraliku külma ja lööb lume maha, siis mõtled et nüüd on selle aasta feederdamise ja õngitsemisega JOKK.. aga ei, oktoobris või detsembris toimub juba esimene suurem sula ja jääminek.. ja jälle tuleb hakata oma suvevarustust lahti pakkima.
  Täpselt nii ka sel aastal, kui kohalikud norrakad juba esimesi talivõistlusi peavad, siis saan mina veel fjordi kaldal merikat jahtida või õngitsemas käia. Loomulikult saagid on talviselt nigelad ja kalakese meelitamiseks tuleb tunduvalt rohkem vaeva näha, kuid eks see saak olegi teisejärguline, või noh minule pigem kolmanda järguline.. sest esimesena tuleb püügimõnu ja seejärel trenni vajadus (lihtsalt järjepidevalt kalastades püsib tunnetus paremini käes).

  Pühapäevast kalastusretke plaanides olin ma ausaltõeldes kahe sihtkoha valiku vahel: Esiteks Nitelva oma särgede ja mugava püügiga, ehk siis kindla peale minek. Teiseks Rakkestad mis pakkus suvel unustamatuid latikasaake, kuid muutus latika kadumisega sügisel vägagi tujukaks ja püük seal raske.
  Otsustasin minna raskemat teed ja sihtpunkt Rakkestad, lootuses tabada selle aasta viimane latikas.
Peibutussöödaks sel korral puhas Sensase Black sarja latikas 1:1 mullaga, tagantjärgi oleks pidanud ehk suurema saagikuse nimel kasutama latika asemel kanali või mõnd muud madala toiteväärsusega sööta. Eks igaüks loodab keskpärase saagi asemel "peavõitu", krt kui palju saab sellesse ämbrisse astuda!?

  Püügist lühidalt, oodatud latikat ei tabanud, küll aga randi tagant kaugema distantsi pealt püüdes, sügavust ca. 5 meetrit, tabasin aeg-ajalt mõne ilusa nurru ja kalda lähedalt meetri sügavuselt paar kena särge. Kala oli väga passiivne ja võttis vaid mokaotsast. Kuid väikesele saagile vaatamata järjekordne meeldiv püügiretk.     

22.11 Räpina paisjärv

  Õnneks andis varajane talv korraks järgi ja pakkus võimaluse viimast korda sel hooajal feederdamas käia. Püügikohaks valisin ühe selle hooaja lemmik paiga, ehk siis Räpina paisjärve. Lootusest et lume sula veed ei mõjuta paisjärves veetaset nii tugevalt kui jõgedes, kuid soliidne läbivool on järve jääkattest juba vabastanud. Lootused pidasid igatahes paika, järv jäävaba ja vee kõrgus paras et mugavalt kala püüda.
  Kuna suvel ja sügisel kostitas too järv mind kenade särje ja roosärje saakidega seetõttu valisin ka peibutussööda kergelt julgema ja särjepõhise. Kuid mida täna feederdades ei tulnud, oli just nimelt särg!? Tagant järgi arvan et suuremad särjemassid on liikunud talveks pigem rohkem Võhandu jõe suudmesse või jõkke, kus leidub rikkalikumalt süüa.
  Seevastu oli tänane püügikala nurg (keda suvel tabasin vast 5-10 kala püügipäeva kohta).
Ja nagu ikka, siis pidasid ka täna paika põhilised kuldreeglid. Talvisel aastaajal on nurg üsna passiivne (muidugi esineb ka erandeid, näit.. suured nurruparved varakevadisel Pärnu jõel, kus suur konkurents nõuab aktiivsus ja agressiivsust), erineval särjest langeb nurru ja latika aktiivsus talvisel ajal ikka märgatavalt ja see annab üsna tugevalt tunda just feedripüügil. Ja miks just feedripüügil? Seetõttu et min. 50 cm lipsu pikkuse juures lihtsalt ei märka selle kala võtte, nii ka täna kui 25 % saadud kaladest tabasin märgatava võtu tõttu, 75 % kaladest aga kontroll haakimisega. Just seetõttu et nurru populatsioon on selles järves üsna väike ja konksusöödale puudus konkurents, nurg leidis sööda ülesse ja jäi kohapeale "leiba luusse laskma".  Ilmselt oleks täna tunduvalt efektiivsem olnud püüda waggleriga, nii et sööt asetseks põhja kohal. Tänu tunduvalt lühemale lipsule oleks vast ka võtte märksa rohkem tabanud.. njah, aga waggler on juba hoopis teine teema..

Sellegipooles täna kokku 2,5 kg kala, mis on vaatamata kehvale võtule küllalt hea tulemus ja kena punkt siiani kõige saagirikkamale hooajale.
 

30.10 Sandstangen, Øyeren, Norra

Seljataga järjekordne võistluse vormis mõõduvõtt. Võistluse paigaks sel korral Øyereni järv, ehk norrakate seas tuntud kalastamise meka. Järvest jookseb läbi Norra suurim jõgi, tänu sellele on järv väga kalarikas ja ennekõike tuntud oma suurte haugide ja kohade poolest. Kuuldu põhjal olevat järve põhjapoolne Glomma suudme ala kalarikkam, võistlus toimus aga järve lõuna osas. Sellegipoolest oli oodata üpris korralike särje saake ja oodata võis ka üksikuid latikaid ning säinaid.

  Ühesõnaga kõik eeldused meeldivaks kalastamise päevaks olid igati head, kuid paraku kulges võistlus omasoodu..
  Kui hakata meenutama kehvemaid kalastusretki, siis mul on olnud selliseid päevi mil ma mõtlen: "Ehk ma ikkagi ei oska kala püüda?". Selliseid püügipäevi on esinenud just hilissügisel ja talvel, mil kala on väga passiivne. Kuid päris nulli on raske jääda. Muidugi minu senine praktika töötab jõgede puhul, talvised järved on aga tunduvalt keerulisem teema.

   Olgu, ma teen igal võistlusel vigu, kas siis laiskuse, kehvade eelteadmiste, vale püügi strateegia või mille iganes tõttu, hehee.. tagantjärgi tarkus. Igatahes jõudsin ma peale kolmandat püügitundi arvamusele et jah.. see on mul seni elu kõige raskem püük. Lihtsalt kogemustega omandatud teadmistepagas siin järvel ei töötanud. Tee mis sa tahad, kuid kolmas tund ikka ainsagi võtuta ja oleks ma siis ainus, aga minu kõrval on võistlejad kellel on aastaid ( võib õelda et isegi aastakümneid) võistluskogemus ja ka neil siiani 0 võttu. Otseses mõttes püüa nagu kaevust. Teised võistlejad proovisid match õngega kahe distantsi: 25-30 meetri ja ca 15 meetri pealt. Mina proovisin feederiga esimesed ca. 40 minutit umbes 30 meetri pealt ja seejärel (arvestades et kalda pool kala pole) liikusin 55-60 meetri peale.

   4. tunnil kella vaadates ja lõppu oodates mõtlesin veel, et see oleks küll üsna naljakas kui võistlus lõppeb kõigi jaoks 0 kala ja ainsagi võtuta. Ilmselt oleks see isegi omamoodi rekord. Kuid paraku nii ei läinud.
  3h ja 52min peale starti toimus mul ootamatult aga esimene võtt, ning üsna pea oli võistluse esimene kala sumbas, 3h ja 55min toimus teine võtt ja teine kala sumbas. Kolmandat võttu kahjuks enam ei järgnenud ja võistlus oli kah selleks korraks läbi. Teised jäidki paraku seekord ilma saagita.

Tagantjärgi võistlust analüüsides järeldasin et ilmselt tõi mingil määral edu see, et ma otsustasin minna kauge distantsi peale ja 4. tunnil (saagu mis saab) ohtralt elavat peibutussööda sisse hakkida, et teha nn. lõhnapommi. Elusa purustasin pm. smuutiks et võimalikult palju mahlasid kätte saada ja samas suurte tükkidega võimaliku kala mitte üle toita.
 
 Hiljem asjade pakkimise ja jutu puhumise ajal saabusid järvelt spinnamehed ja mainisid ka muuseas seda et kala hoidiski tol päeval sügavamale, ca 9. meetri peale ja kuna võistlusalas oli sügavust 1,5-3 meetrt siis polnud meil kahjuks sel päeval erilist lootustki.

16.10 Harstadsjøen, Norra

  Laupäeva õhtul potsatas mul facebooki üks huvitav kiri, milles kutsuti mind ühe kohaliku klubi õngitsemise võistlusele, kuna osalejaid olevat üsna vähe siis seltsis ikka lõbusam. Muidugi minu esmane reaktsioon oli kindlalt EI, sest pole mul siin Norras sooja kalastus kostüümi, talvist peibutussööta ja 2 tunni pikkune autosõidu vahemaa ei olnud ka just eriti meeltmööda.
 Aga no kus sa sellega, kui kord kalamees kalale kutsutakse, siis kuidas küll sellest keelduda saab?! Igatahes tundaega hiljem sebisin ma juba töökaaslaselt sooja kalastus kostüümi ja sättisin oma vähese varustuse hommikuks valmis.
Nagu ikka siis polnud mul ka sel korral eesoleva võistluspaiga kohta praktiliselt mitte mingisugust infot. Teada sain vaid seda et tegemist on ühe järvega ja võib oodata väikest latikat mida ka seal feedriga saadud.
 Nende teadmiste põhjal panin ka peaibutsusööda kokku, või noh.. kasutasin seda mis mul veel järgi oli ja järgi mul pm. enam siin midagi ei ole. Kõige rohkem kartsin ma seda ei kala on madala temperatuuri tõttu passiivne ja oma suvise söödaga võin ma panna oma sektoris korraliku põntsu ning peale esimest tundi istuda tühja.. Seetõttu otsustasin et kasutan sööda segus 1 osa peibutussööta (millest pool sensase feeder river ja pool mondial-f  x-dream, no polnud lihtsalt midagi muud võtta, lisandiks veel nati brasemi additivit) ja 3 osa mulda et kompott natukenegi leebem oleks.
  Loomulikult oli ka elusa hankimisega probleem, seda polnud lihtsalt võimalik enam kusagilt laupäeva õhtul saada. Õnneks olid mul aga eelmistest võistlustest mõned ussid järgi ja Niklas lubas natuke tõuku anda, seega midagi siiski..

 Pühapäeva hommikul peale pikka teekonda võistluskohale jõudnud, ootas mind ees sügiseselt värviliste mäeküngaste vahel üks kena rabaveeline järveke, millel vesi lausa tõkat. Pelgalt järve silmitsedes oli võimalik aru saada et tuleb üpris karm võistlus pisi kasvu musta värvi kalade peale.
  Ja kuna kalapüük järvel on minu jaoks üpris võõras teema siis ei oodanud ma sellelt võistluselt erilist tulemust, ehk vaid uusi kogemusi..
  Kohale tuli sel korral kokku 6 võistlejat, 5 meest ja 1 naine. Eks kohaliku klubi võistlused olegi pigem väikesemat sorti vabamas vormis mõõduvõtmine kus pigem nr.1 on seltskonna ja õngitsemise nautimine. Selleegipoolest olid kõik võistlejad tugevad ja kõva võistlusbaasiga, nii et mingeid järelandmisi ei tule.
  Sektori loosimisega läks järjekordselt õnneks, ehk siis parem poolne ääresektor. Minu kõrvale sai loosiga koha juba kevadest tuttav Poola mees Andrzej, tänu kellele ma võlgnen üldse selle au et Norra võistlustele sattusin. Peale teda sai omale sektori Niklas, ülejäänud võistlejaid ma kahjuks oma sektorist ei näinud, kuid nende kahe mehe tegemisi oli mul aega jälgida.
  Ennem starti andis Niklas ka kergeid püügisoovitusi, kuna järv läheb üsna järsul sügavaks siis soovitati valida püügiala üsna kalda ääres 10-13 meetri kaugusel kus kala toitumas käib. Seetõttu mõtlesin ma esialgu 8 meetrise lihtkäsika peale, aga kuna varustuse sättimise ajal puhus juba üsna soliidne tuuleke, siis otsustasin siiski ennem võistlust feederi kasuks.
  Kui anti söötmiseks luba siis söötsin omal koha u. 13-14 meetri peale, samamoodi söötis ka Niklas stekkeri kauguse sisse, kuid Andrzej söötis teistest erinevalt waggleri püügiks söödaplatsi u. 27-28 meetri peale.
  Peale starti algas püük üsna vaevaliselt nagu oodata võis, esinesid mõned üksikud võtud kuid kala oli väga loid. Esimene tund sain ma vaid mõne üksiku sõrme pikkuse särjepoisi, Niklasel oli samamoodi algus üsna kesine, kuigi ta suutis stekkeriga rohkem ja kiiremini kala realiseerida. Seevastu Andrzei sai kaugemalt mõne tiba suurema särje ja madistas tükk aega ühe ca. 3 kilose haugiga kes särge himustas ja ise samamoodi konksu otsa jäi (aga kuna elussöödaga püük ei loe siis lasti veteröövlil rahus minna). Lisaks sellele tabas Andrzej ka esimesed väikesed latikad ja lõi ülejäänud meestel kõik strateegiad peapeale. Nii kolisid kõik võistlejad järjest kaugema distantsi peale, kes siis bologa ja kes waggleriga. Samamoodi vahetasin ka mina püügikauguse ja söötsin sisse uue koha sama distantsi peale kus Andrzej püüdis. Kuid oodatud suur kala jäi kaugema distantsi pealt tulemata, poole tunni jooksul vaid üks ahven ja üks sõrme pikkune särg, nii kolisin ma jälle feedriga kalda ligidale tagasi ja paistis et ka Niklas liikus uuesti stekkeri peale.
  Kolmanda tunni alguseks oli minul kõigest kümmekond sõrme pikkust kala, Niklasel küll särjekesi rohkem ja ka üks boonus latikas, kokkuvõtteks seis üsna täbar.
  Andrzejl seevastu kolmanda tunni alguseks ca. 5 latikat ja mõned särjed.
Kuna mul kadus kolmanda tunni alguseks kalda lähistelt kala sootuks ära, siis otsustasin proovida jällegi kaugema distantsi pealt juba sisse söödetud kohalt. Peab ütlema et otsus liikuda uuesti kaugema distantsi peale, päästis seekord minu päeva, sest mõne minutiga oli esimene latikas taga ja 3. tunni jooksul sain veel 2 väikest latikat. Ja tundus et samal ajal kõrval Andrzejl muutusid võtud harvemaks, mistõttu kukkus ta oma püügikohta julgemalt söötma ja elusa ning additivi pommidega pommitama.
 Minul polnud kahjuks peale elusa midagi peaibutussööda sisse lisada ja ilmselt seetõttu kaotasin ma ka uuesti kala alt. Õnneks eksis 4. tunnil minu püügiplatsile veel 2 latikat, kuid kahjuks oli see ka kõik.
  Lõpptulemuseks Andrzejl kokku tugev 5,5 kg kala, ca. kümmekond latikat ja u. sama palju särgi.
  Minul kokku 2,7 kg kala, nendest 5 latikat ja ca. 12-13 sõrme pikkust särjekest.
  Niklasel kokku 2,2 kg kala, nendest 3 latikat ja üle 35 särje.
  Teistel õngitsejatel aga kaalud juba alla kahe kilo.

Kokkuvõtteks: Kuna sel sügisel on sademeid olnud väga vähe, siis järvedes ja jõgedes on madal ja ilmselt ka seetõttu hoiab kala tavapärastest kohtadest eemale.
  Mulle isiklikult tundus nagu oleks Andrzej seal kohapeal eelnevalt trenni teinud, kuna ta püüdis esimesest minutist peale ainult kauge distantsi pealt ja see otsus tõi talle kindla võidu. Ilmselt püüdis ta ka üsna julge ja pigem suvise latikasöödaga, püügi käigus oli näha et ta kasutas isegi latika additivi pomme et kalas huvi üles lüüa ja tundus et kalale selle külmaga tugevad aroomid negatiivselt küll ei mõjunud, pigem vastupidi. Mina kahjuks oma väga neutraalse sööda ja ainult elusa lisamisega kala paigal hoida ei suutnud.
 Vaatamata üsna nirudele saakidele järjekordselt vägagi meeldiv võistlus.

02.10 Emajõgi, Lodjakoda

  Plaanisin juba peale Räpinas käiku et järgmine püük tuleb Emajõel  ja eesmärgiks seekord latikas. Kuna eelmisel aastal sain u. samal ajal üsna kena latikasaagi Luunjast, siis algne plaan oli ka sel korral Luunjasse, kuid päev ennem püüki liitus latika plaaniga ka Mikk, siis tundus Luunja suhtes asi üsna kahtlane. Õnneks mainis õhtul Kostja et nad said eile Lodjakojast ulmelise latikasaagi, nii et püügikoht oli paigas (Jess, ees ootas järjekorde püügiretk valge inimese moodi liivasel kaldal päevitades. mitte mudamülkas sumades!)
  Muus osas oli aga eelinfo üsna puudulik. Elusat võtsin kaasa hulgaliselt ussi (lootes et latikas ikka veel ussi peale maias) ja vaid 100 grammi tõuku, ning peibutussöödaks pigem tagasihoidlikum latika mix.

  Kui ma hommikul kell 6 Lodjakotta jõudsin, oli Mikk juba mitu tundi püüdnud. Ta lootis selle peale et öösiti pidavat latikas paremini võtma, tol ööl aga kala arvas teisiti ja kogu öö tundide peale sai ta vaid mõne latika, kuigi öösel võtnud kalad olid tunduvalt suuremad kui need mis me hommikul saime. Igatahes oli tal juba korralik söödabaas all ja see aeg kui ma oma varustust ülesse sättisin sai Mikk oma püügikoha tööle.

  Minu püügiaeg 07:30-12:30  Põhimõtteliselt esimesed 2 tundi ei jäänud mul muud üle kui vaadata Miku latikapüüki, sest kala lihtsalt istus tal platsil. Minu platsile eksisid vaid mõned üksikud kalad. Igatahes sai mul selgeks see et hetkel ei tee Emajões ussiga pm. mitte midagi, latikas tahab ainult tõuku.

Mul aga polnud tõuku niipalju kui peibutusööda sisse vaja oleks olnud.

  Pool kümme otsustas Mikk selle pikale läinud püügi lõpetada ja kogu üle jäänud tõugud andis ta mulle..

Ma veel hõikasin talle naljaga pooleks: " Hahaa, nüüd hakkab minu tähelend!".

  Kuna peale Miku lahkumist oli mul piisavalt tõuku, siis uhasin toda korralikult sööda sisse ja söötsin koha uuesti sisse. Ei läinud kaua aega kui juba uued latikad üksteise järel sumba läksid. Võtt kestis 11:30-ni ja viimane tund oli jälle üsna vaikne. Sel puhul ei aidanud aga enam ka elusa alla uhamine. Kas kala tegi pausi või ajas mõni röövkala parve minema, seda kahjuks ei tea.

 Kokkuvõteks: igati korda läinud püügipäev. Lodjakoja kohta väga kena saak. Mikul kokku 18 kg kala ja valdavalt suurem kala. Minul seevastu 19 kg kala, kuid enamus kala oli 500-700 grammised latikad, mõni üksik oli üle kilo. Latikasaak oli kena, kuid sellegipooles oli kala siiski üsna passiivne, aktiivset üksteise järgi võttu ei esinenud ja enamus kalad võtsid ka moka otsast. Esines võttusid kus kala tegi vaid ühe tõksu ja jäi siis kohapeale istuma, paar minutit hiljem kontroll haakimist tehes avastasime et kala on otsas. Mitu kala pääses ka kehva võtu tõttu minema. 

27.09 Räpina paisjärv

  Kuna olen taaskord kodumaal, siis plaanisin esimest sügist kalaretke. Algatuseks sobis vana hea Räpina küll, Emajõe latikad jäävad juba järgmiseks käiguks.
  Ilmad on juba jahedaks läinud ja sügis kätte jõudnud, sel puhul ma lootsin et särg on hakanud ka vaikselt talveks valmistuma, ning arvasin et mind eelmisel korral üllatanud väike latikaparv ilmselt seekord enam lõbu ei paku. Sest üldjuhul septembri kuus muutub latikas järvedes passiivsemaks ja naljalt teda enam suvistes püügikohtades ei kohta. Seetõttu otsustasin minna särje poolse söödaseguga ja elusat komponenti võtta vaid paarsada grammi tõuku, ning igaks juhuks ka natuke sõnnikuussi (kunagi ei tea..!).
 

  Püügiaeg 09:30-14:30
Nagu ka eelnevatel kordadel, siis eeldasin et esimesel püügitunni algab väiksema särje võtt ja järgnevad tunnid muutub kala järjest suuremaks.
  Kuid kõik ootused purunesid minu hämmastuseks koos suurte roosärgedega, esimesed kaks tundi tuli pm. "puhast kulda", kaaluga keskmiselt 300-500 grammi ja mõni isend isegi 700-800 grammi...
 Meenutan nooruspõlvest neid üksikuid kuldseid labakinda suurusi roosärgi kes vahel harva Pärnu jõel tavaliste särgede sekka eksisid ja mul suu rõõmust muigele kiskusid. Kuid no tänased kalad jäävad ikka pikaks ajaks meelde. Tuli neid väsitada nagu latikaid ja pumbata 30 meetrit kaldale.
  Kolmas tund aga toimus üsna ootamatu pööre, roosärg kadus praktiliselt hetkega, 10-15 minutit vaikust ja algas väiksema tavalise särje võtt, kaaluga keskmiselt 50-100 g. Neljas ja viies tund muutus harilik särg aga juba ootuspäraselt järjest suuremaks ja viimane tund tuli juba sellele püügikohale omast 150- 300 grammist särge kuni püügi lõpetamiseni välja...

 Tagantjärgi mõeldes arvan et roosärje parve võis eemale peletada mõni suurem röövkala kes end seal ka pidevalt eksponeeris ja püügiplatsil särgedele-viidikatele terrorit korraldas.
  Võibolla oleks pidanud roosärje püügil 50 cm lipsu asendama ka pikema lipsuga et langeva söödaga rohkem võtte tabada. Eks seda annab katsetada järgmisel korral kui roosärjele seal peale satun, sel korral ei tundnud ma pikemale lipsule vajadust.
  Kogusaagiks 18 kg kala ja seda valdavalt suurema poolne särg.
Suured tänud ka kohalikele Räpina Aianduskooli õpilastele kes vahetundide ajal kaasa elamas käisid ja peale püüki saaki kaaluda ning pildistada aitasid!

11.09 Norra feedri meistrivõistlused ja 18.09 Norras 7. õngitsemise etapp

11.09 Norra feedripüügi meistrivõistlused

  Kuna feedripüük kogub populaarsus üle maailma, kaasa arvatud Norras, siis olin ma tunnistajaks ja ühtlasi ka osalejaks esimestel Norras korraldatud meistrivõistlustel feedripüügis. Võistlus toimus Glomma alamjooksul üleval pool esimest paisu ja kaardi järgi tundub tegemist olevat ühe vanajõe osaga,. Oma ümara kuju ja madala veetaseme tõttu meenutab võistluskoht pigem järve kui jõe sonni, nimekski tal Glensholen.

  Ennem võistlust üritasin koguda püügipaiga kohta nii palju infot kui võimalik. Samas tuleb tõdeda et kogutud infol pole suurt väärtust kui ise infot üle ei kontrolli. Näiteks olevat põhiliseks püügikalaks latikas keda leiduvat seal üsna rohkelt, kuid tund ennem võistlust kuulsin et trenni teinud mehed latikat ei kohanudki ja põhiliselt tulevat hoopis nurgu ja särge (aga loomulikult oli mul selleks ajaks peibutussööt valmis segatud ja seda puhtalt latika baasil). Lisaks viidika massilisest olemasolust polnud mul kah vähimatki aimu jne. 

  Võistluspäeva hommik algas tugeva vihma ja tuulega. Õnneks Yr.no ennustas päeva peale selginemist, kuid ilmselt jättis hommikune tormikene kena jälje ka kalade võtule.
  Kohapeal oli 18 võistlejat mis on esimese võistluse kohta väga kõva sõna ja enamus nendest võistlejatest olid ka tugeva õngitseja taustaga.

    Loosiga õnnestus mul saada praktiliselt püügiala keskele ehk peg 13. Ennem võistluse algust oma vähest varustust kokku pannes ja püügikohta loodides mõistsin mis tähendab "madal". Tõesti kogu see järve moodi sonn tundus madal ja lauge, Põhi kohati mudane ja liivane, ei mingeid relieefi muutusi ega taimestiku, vaid üksikud välja ulatuvad muda känkrad kuhu söödakorv aeg-ajalt kinni takerdus. Ja madala all mõtlen ma alla meetri vett, nii et ma otsustasin sööta suure korviga koha sisse ja minna siis väikese korvi peale üle et tekitada võimalikult väikest müra, kuna ma ei teadnud kuidas kala söödakorvi plärtsatustele reageerib.
  Esimene tund võistluse alguses tundus isegi paljulubav, peale sisse söötmist sain mõned nurrud ja ka ühe u. kilose latika. Oodatud teist latikat aga ei tulnud vaid mõni üksik nurg, kuid kala ei olnud väga aktiivne. Erinevalt muidugi viidikas kelle aktiivsus kasvas iga võistlustunniga.
  Teine ja kolmas tund tundis nurg ja särg minu söödaplatsi peale järjest vähem huvi või siis jõudis viidikas konksusööda juba lennust haarata. Kuna tõuguga püügi tegid viidikad juba teisel tunnil üsna võimatuks siis proovisin ka ussiga püüda ja ka ussi-tõugu võileivaga, kuid uss ei pakkunud kaladele suuremat huvi, muidugi sai see aeg rahu ja vaikust nautida sest uss ei pakkunud huvi ka viidikale.
  Kui pool aega võistlusest möödas siis üritasin veelkord latikat alla saada ja hakkasin kohta uuesti suure korviga pommitama, samal ajal tugevalt ussi sisse tükeldades, kuid mida lihtsalt ei olnud oli latikas.. 
  Neljas ja viies tund püüdsin vaheldumisi viidikat ja proovisin aeg-ajalt ka ussiga lootes et mõni suurem kala ehk söödaplatsile eksinud on kuid suurema kala puhul valitses puhas vaikus. Vaid üks viidikaralli kuni lõpuni välja, kahjuks polnud viidikas nii suur et piisavalt kaalu annaks..

  Kuna kala püügiplatsil väga aktiivne ei olnud siis leidus mul piisavalt aega et jälgida mida teevad mind ümbritsevad võistlejad teevad. Ma paiknesin mõtteliselt täpselt piiripunktis. Minust paremal pool valitses põhimõtteliselt vaikus, meestel tuli vaid mõni üksik väike nurg ja viidikas.  Kuid minust vasakul pool käis kõva madistamine, kolm võistlejat kakkusid järjest latikat. Kasutati ainult suurt söödakorvi, helekollaseid söötasid ja anti tugevalt elusat. Pm. oli juba ennem võistluse lõppu kindel et esikolmik võetakse minu vasakut kätt kolme võistleja vahel ja nii ka läks.

  Paraku ma ei näinud nii hästi võitja püüki, sest ta istus täpselt minu vaateväljast väljas väikeses sonnis, nägin vaid lookas ritva ja kuulsin suure kala võitlust.. aga et esikoht nii tugeva tulemusega tuli, see üllatas mind küll. 
  2016 aasta Norra meistriks krooniti sel aastal Tonje Hauger, tulemuseks 29 kg latikat, nii et naine pani kõikidele meestele seekord pika puuga.

  Kui nüüd analüüsida tagantjärgi enda püüki siis oleks mul olnud kolm valikut:
Esiteks sööta koht kümne meetri peale ja võtta eesmärgiks puhtalt viidikas ja ehk oleks ka mõne nurru  püügikäigus kätte saanud, samas 7 kg viidikat sellise suuruse puhul nagu nad olid tundub pisut keeruline püüda.
  
  Teiseks oleks võinud minna universaalse söödaga ja võtta eesmärgiks puhtalt nurg-särg ning kaaspüügina realiseerinud ka viidikat, püüdnud vaid väikese korviga ja hoidnud väikese söödakogusega kalal pidevalt huvi üleval. Nii mõnelgi oli seal kena kogus särge ja nurgu.

  Kolmandaks oleks võinud minna puhtalt latika peale välja, sööta ja püüda vaid suure korviga ja suures koguses elusaga ning loota et ehk saab lõpuks latika alla. Kolmas valik tundub konkreetse koha puhul esikolmikusse pääsemiseks kõige õigem otsus kuid samas ka suure riskiga sest latikas ei pruugi endast üldse märku anda ja esimesed 2 istusid pm. latikale otse peale ning kukkusid kakkuma.. Sel korral paiknes lihtsalt see kala väga ebaühtlaselt (võibolla oli see ennem võistlust tehtud trennide süü ehk kala istus juba söödetud platsis, kes teab)

18.09 GP nr. 7 Rakkestadelva

  Kauaoodatud õngitsemisvõistlus ühel minu selle suve lemmikul püügikohal oli käes. Arvestades sealseid püügiolusid ning püügikala, läksin ma kohale vormistama viimast kohta teades et minu vastasteks on riigi ühed parimad õngitsejad seal püügiks ideaalselt sobivate stekkerõngedega.

   Kohapeal oli sel korral 13 õngitsejat. Kes loositi vastavalt kohapealsetele oludele ja võrdsuse tekitamiseks vastavalt kahte tsooni ja 17 sektori sisse. Arvestati et latikas jääb esimesse tsooni ja et teine tsoon oleks võrdselt väiksema kala tsoon.

  Loosiga läks seekord hästi, lootsin küll vanasse tuttavasse kanti peg 4 ja 5 lähedal kuid sain hoopis allavoolu viimase sektori ehk peg 17. Kerge õnnehetk lahtus muidugi siis kui avastasin enda kõrvalt ülesvoolu püüdmas ühe Norra tugevaima õngitseja Niklas Strengelsrudi. Seepeale mõtlesin et vähemalt näen ära selle kuidas tugevad õngitsejad latikat püüavad.

  Püügiks valmistasin seekord ette ja söötsin kaks kaugust, põhiliseks püügivahendiks seekord 6. meetrine lihtkäsiõng endapoolse kaldarandi pealt püügiks ja igaks juhuks söötsin feedriga sisse ka  püügiplatsi  teisel pool kaldas u. 2 meetrit taimestikust. 

 Kõrval Niklas ja järgmised mehed söötsid sisse kolm kaugust, teisel pool kaldas polo ja waggleriga püügiks, stekkeri kauguse ja kaldas viidika püügi kauguse.

  Tänu oma eelnevatele trennidele Rakkestadis ja eelmise nädalavahetuse latikainfole läksin ma puhtalt suure kala peale välja, söötsin kohad tugevalt sisse ja ka võistluse käigus üritasin tugevalt peale sööta, lisaks veel palju elusat komponenti. Teiste meeste puhul tundus mulle aga et kasutati pigem universaalset söödasegu.

  Püüki alustasin, nagu plaanitud, 6. meetrise käsikaga randi pealt. Oodatud võttu aga ei tulnud, ei esimesel minutil ega ka 15 minutit hiljem, paar korda küll kork liikus õrnalt nagu ujuks keegi püügiplatsil vastu liini, kuid mida ei järgnenud oli võtt. Samal ajal alustas Niklas bologa koheselt teiselt poolt kallast särje kakkumist. Ja ega seda kala kakkumist pealt vaadates mu närv kaua vastu ei pidanud, nii ma siis läksin kah feedri peale üle, Viisin veelkord mõne korvitäie tugevalt elusat alla  ja üsna peatselt sain ka esimesed nurrud-särjed. U. pool tundi peale püügi algust tuli esimene latika võtt ja esimene suurem kala sumbas. Seejärel mõni üksik nurg-särg ja siis jälle latikas ja sealt edasi juba puhas latikas. Esimese tunni lõpuks oli väiksem kala juba püügiplatsil puhta välja tõrjutud ja latikaparv istus platsil. Kuid ootuspärast latikarallit ei järgnenud. 

  Kas siis suure korviga söötmisel kaasnevad tugevad pärtsatused ehmatasid kala või mõjus võttudele ilmamuutus igatahes oli kala sel päeval väga arg ja loid. Teine, kolmas ja viimane tund kasutasin ma sellist taktikat et söötsin korra suure korviga tugevalt, andes ka palju elusat ja siis püüdsin 3-5 korda järjest tühja korviga. Ja reeglina täiskorviga söötes kalavõttu ei järgnenud vaid sellele järgnevalt 2-3 kord tühja korviga püüdes. Latikad tulid kuni püügi lõpuni keskmiselt 10-15 minutise vahega ja aeg-ajalt kadus kala sootuks.  Sel ajal kui kala kadunud oli, proovisin ma jällegi 6. meetrise käsikaga kuid tulutult, minu esine kallas oli kui välja surnud.

  Minu kõrval Niklas püüdis esialgu bologa, saades kenasti väiksemat särge kuid ka temal tekkis võttudel vahest pause sisse, need pausid sisustas ta viidika nokkimisega. Ja siis jälle bologa edasi. Särgedele sekka sai ta ka kaks kena latikat kuid latika parve tal alla ei õnnestunud saada.

  Paraku oli kalda taimestik nii kõrge et ma ei näinud mis ülejäänud mehed teevad, Tundus vaid et Peale niklast püüdvatel meestel paistis olevat kalaga kehvem, kuid arvasin et A tsoonis on seevastu välja võetud ilusat latikat..  Varustus kokku pakkides aga Niklas mainis et ilmselt olen ma võitnud. Mõtlesin siis endamisi et huvitav kas ta mõtles meie tsooni, sest A tsoonis peaks ju massiliselt latikat olema. 

  Kuid kaalumine näitas aga hoopis midagi vastupidist. Ilmselt kõik ootasid hirmsat latika kakkumist. Seda ootasin ka mina, sest kui juba mina sain latikat, siis ma arvasin et teises tsoonis saadi kordades rohkem.. Paraku olid latikad ilmselt puhkusel ja kalastajad nägid hirmasat vaeva et üksikuid särgi jõest välja meelitada või siis lepiti väikese viidikaga keda ka paraku massiliselt ei esinenud. Ka minu saadud latikad oli tavapärasest Rakkestadi kalast tunduvalt väiksemad, keskmiselt 400-600 grammi.

  Üllataval kombel olin ma sel korral ainus mees kes latika mingilgi määral alla sai (Peale minu ja Niklase oli latikat veel vaid ülesvoolu esimese sektori mehel). Ilmelt ka tänu loosiõnnele tuli minu esimene Norra GP võit ära.