22.11 Räpina paisjärv

  Õnneks andis varajane talv korraks järgi ja pakkus võimaluse viimast korda sel hooajal feederdamas käia. Püügikohaks valisin ühe selle hooaja lemmik paiga, ehk siis Räpina paisjärve. Lootusest et lume sula veed ei mõjuta paisjärves veetaset nii tugevalt kui jõgedes, kuid soliidne läbivool on järve jääkattest juba vabastanud. Lootused pidasid igatahes paika, järv jäävaba ja vee kõrgus paras et mugavalt kala püüda.
  Kuna suvel ja sügisel kostitas too järv mind kenade särje ja roosärje saakidega seetõttu valisin ka peibutussööda kergelt julgema ja särjepõhise. Kuid mida täna feederdades ei tulnud, oli just nimelt särg!? Tagant järgi arvan et suuremad särjemassid on liikunud talveks pigem rohkem Võhandu jõe suudmesse või jõkke, kus leidub rikkalikumalt süüa.
  Seevastu oli tänane püügikala nurg (keda suvel tabasin vast 5-10 kala püügipäeva kohta).
Ja nagu ikka, siis pidasid ka täna paika põhilised kuldreeglid. Talvisel aastaajal on nurg üsna passiivne (muidugi esineb ka erandeid, näit.. suured nurruparved varakevadisel Pärnu jõel, kus suur konkurents nõuab aktiivsus ja agressiivsust), erineval särjest langeb nurru ja latika aktiivsus talvisel ajal ikka märgatavalt ja see annab üsna tugevalt tunda just feedripüügil. Ja miks just feedripüügil? Seetõttu et min. 50 cm lipsu pikkuse juures lihtsalt ei märka selle kala võtte, nii ka täna kui 25 % saadud kaladest tabasin märgatava võtu tõttu, 75 % kaladest aga kontroll haakimisega. Just seetõttu et nurru populatsioon on selles järves üsna väike ja konksusöödale puudus konkurents, nurg leidis sööda ülesse ja jäi kohapeale "leiba luusse laskma".  Ilmselt oleks täna tunduvalt efektiivsem olnud püüda waggleriga, nii et sööt asetseks põhja kohal. Tänu tunduvalt lühemale lipsule oleks vast ka võtte märksa rohkem tabanud.. njah, aga waggler on juba hoopis teine teema..

Sellegipooles täna kokku 2,5 kg kala, mis on vaatamata kehvale võtule küllalt hea tulemus ja kena punkt siiani kõige saagirikkamale hooajale.
 

30.10 Sandstangen, Øyeren, Norra

Seljataga järjekordne võistluse vormis mõõduvõtt. Võistluse paigaks sel korral Øyereni järv, ehk norrakate seas tuntud kalastamise meka. Järvest jookseb läbi Norra suurim jõgi, tänu sellele on järv väga kalarikas ja ennekõike tuntud oma suurte haugide ja kohade poolest. Kuuldu põhjal olevat järve põhjapoolne Glomma suudme ala kalarikkam, võistlus toimus aga järve lõuna osas. Sellegipoolest oli oodata üpris korralike särje saake ja oodata võis ka üksikuid latikaid ning säinaid.

  Ühesõnaga kõik eeldused meeldivaks kalastamise päevaks olid igati head, kuid paraku kulges võistlus omasoodu..
  Kui hakata meenutama kehvemaid kalastusretki, siis mul on olnud selliseid päevi mil ma mõtlen: "Ehk ma ikkagi ei oska kala püüda?". Selliseid püügipäevi on esinenud just hilissügisel ja talvel, mil kala on väga passiivne. Kuid päris nulli on raske jääda. Muidugi minu senine praktika töötab jõgede puhul, talvised järved on aga tunduvalt keerulisem teema.

   Olgu, ma teen igal võistlusel vigu, kas siis laiskuse, kehvade eelteadmiste, vale püügi strateegia või mille iganes tõttu, hehee.. tagantjärgi tarkus. Igatahes jõudsin ma peale kolmandat püügitundi arvamusele et jah.. see on mul seni elu kõige raskem püük. Lihtsalt kogemustega omandatud teadmistepagas siin järvel ei töötanud. Tee mis sa tahad, kuid kolmas tund ikka ainsagi võtuta ja oleks ma siis ainus, aga minu kõrval on võistlejad kellel on aastaid ( võib õelda et isegi aastakümneid) võistluskogemus ja ka neil siiani 0 võttu. Otseses mõttes püüa nagu kaevust. Teised võistlejad proovisid match õngega kahe distantsi: 25-30 meetri ja ca 15 meetri pealt. Mina proovisin feederiga esimesed ca. 40 minutit umbes 30 meetri pealt ja seejärel (arvestades et kalda pool kala pole) liikusin 55-60 meetri peale.

   4. tunnil kella vaadates ja lõppu oodates mõtlesin veel, et see oleks küll üsna naljakas kui võistlus lõppeb kõigi jaoks 0 kala ja ainsagi võtuta. Ilmselt oleks see isegi omamoodi rekord. Kuid paraku nii ei läinud.
  3h ja 52min peale starti toimus mul ootamatult aga esimene võtt, ning üsna pea oli võistluse esimene kala sumbas, 3h ja 55min toimus teine võtt ja teine kala sumbas. Kolmandat võttu kahjuks enam ei järgnenud ja võistlus oli kah selleks korraks läbi. Teised jäidki paraku seekord ilma saagita.

Tagantjärgi võistlust analüüsides järeldasin et ilmselt tõi mingil määral edu see, et ma otsustasin minna kauge distantsi peale ja 4. tunnil (saagu mis saab) ohtralt elavat peibutussööda sisse hakkida, et teha nn. lõhnapommi. Elusa purustasin pm. smuutiks et võimalikult palju mahlasid kätte saada ja samas suurte tükkidega võimaliku kala mitte üle toita.
 
 Hiljem asjade pakkimise ja jutu puhumise ajal saabusid järvelt spinnamehed ja mainisid ka muuseas seda et kala hoidiski tol päeval sügavamale, ca 9. meetri peale ja kuna võistlusalas oli sügavust 1,5-3 meetrt siis polnud meil kahjuks sel päeval erilist lootustki.