16.10 Harstadsjøen, Norra

  Laupäeva õhtul potsatas mul facebooki üks huvitav kiri, milles kutsuti mind ühe kohaliku klubi õngitsemise võistlusele, kuna osalejaid olevat üsna vähe siis seltsis ikka lõbusam. Muidugi minu esmane reaktsioon oli kindlalt EI, sest pole mul siin Norras sooja kalastus kostüümi, talvist peibutussööta ja 2 tunni pikkune autosõidu vahemaa ei olnud ka just eriti meeltmööda.
 Aga no kus sa sellega, kui kord kalamees kalale kutsutakse, siis kuidas küll sellest keelduda saab?! Igatahes tundaega hiljem sebisin ma juba töökaaslaselt sooja kalastus kostüümi ja sättisin oma vähese varustuse hommikuks valmis.
Nagu ikka siis polnud mul ka sel korral eesoleva võistluspaiga kohta praktiliselt mitte mingisugust infot. Teada sain vaid seda et tegemist on ühe järvega ja võib oodata väikest latikat mida ka seal feedriga saadud.
 Nende teadmiste põhjal panin ka peaibutsusööda kokku, või noh.. kasutasin seda mis mul veel järgi oli ja järgi mul pm. enam siin midagi ei ole. Kõige rohkem kartsin ma seda ei kala on madala temperatuuri tõttu passiivne ja oma suvise söödaga võin ma panna oma sektoris korraliku põntsu ning peale esimest tundi istuda tühja.. Seetõttu otsustasin et kasutan sööda segus 1 osa peibutussööta (millest pool sensase feeder river ja pool mondial-f  x-dream, no polnud lihtsalt midagi muud võtta, lisandiks veel nati brasemi additivit) ja 3 osa mulda et kompott natukenegi leebem oleks.
  Loomulikult oli ka elusa hankimisega probleem, seda polnud lihtsalt võimalik enam kusagilt laupäeva õhtul saada. Õnneks olid mul aga eelmistest võistlustest mõned ussid järgi ja Niklas lubas natuke tõuku anda, seega midagi siiski..

 Pühapäeva hommikul peale pikka teekonda võistluskohale jõudnud, ootas mind ees sügiseselt värviliste mäeküngaste vahel üks kena rabaveeline järveke, millel vesi lausa tõkat. Pelgalt järve silmitsedes oli võimalik aru saada et tuleb üpris karm võistlus pisi kasvu musta värvi kalade peale.
  Ja kuna kalapüük järvel on minu jaoks üpris võõras teema siis ei oodanud ma sellelt võistluselt erilist tulemust, ehk vaid uusi kogemusi..
  Kohale tuli sel korral kokku 6 võistlejat, 5 meest ja 1 naine. Eks kohaliku klubi võistlused olegi pigem väikesemat sorti vabamas vormis mõõduvõtmine kus pigem nr.1 on seltskonna ja õngitsemise nautimine. Selleegipoolest olid kõik võistlejad tugevad ja kõva võistlusbaasiga, nii et mingeid järelandmisi ei tule.
  Sektori loosimisega läks järjekordselt õnneks, ehk siis parem poolne ääresektor. Minu kõrvale sai loosiga koha juba kevadest tuttav Poola mees Andrzej, tänu kellele ma võlgnen üldse selle au et Norra võistlustele sattusin. Peale teda sai omale sektori Niklas, ülejäänud võistlejaid ma kahjuks oma sektorist ei näinud, kuid nende kahe mehe tegemisi oli mul aega jälgida.
  Ennem starti andis Niklas ka kergeid püügisoovitusi, kuna järv läheb üsna järsul sügavaks siis soovitati valida püügiala üsna kalda ääres 10-13 meetri kaugusel kus kala toitumas käib. Seetõttu mõtlesin ma esialgu 8 meetrise lihtkäsika peale, aga kuna varustuse sättimise ajal puhus juba üsna soliidne tuuleke, siis otsustasin siiski ennem võistlust feederi kasuks.
  Kui anti söötmiseks luba siis söötsin omal koha u. 13-14 meetri peale, samamoodi söötis ka Niklas stekkeri kauguse sisse, kuid Andrzej söötis teistest erinevalt waggleri püügiks söödaplatsi u. 27-28 meetri peale.
  Peale starti algas püük üsna vaevaliselt nagu oodata võis, esinesid mõned üksikud võtud kuid kala oli väga loid. Esimene tund sain ma vaid mõne üksiku sõrme pikkuse särjepoisi, Niklasel oli samamoodi algus üsna kesine, kuigi ta suutis stekkeriga rohkem ja kiiremini kala realiseerida. Seevastu Andrzei sai kaugemalt mõne tiba suurema särje ja madistas tükk aega ühe ca. 3 kilose haugiga kes särge himustas ja ise samamoodi konksu otsa jäi (aga kuna elussöödaga püük ei loe siis lasti veteröövlil rahus minna). Lisaks sellele tabas Andrzej ka esimesed väikesed latikad ja lõi ülejäänud meestel kõik strateegiad peapeale. Nii kolisid kõik võistlejad järjest kaugema distantsi peale, kes siis bologa ja kes waggleriga. Samamoodi vahetasin ka mina püügikauguse ja söötsin sisse uue koha sama distantsi peale kus Andrzej püüdis. Kuid oodatud suur kala jäi kaugema distantsi pealt tulemata, poole tunni jooksul vaid üks ahven ja üks sõrme pikkune särg, nii kolisin ma jälle feedriga kalda ligidale tagasi ja paistis et ka Niklas liikus uuesti stekkeri peale.
  Kolmanda tunni alguseks oli minul kõigest kümmekond sõrme pikkust kala, Niklasel küll särjekesi rohkem ja ka üks boonus latikas, kokkuvõtteks seis üsna täbar.
  Andrzejl seevastu kolmanda tunni alguseks ca. 5 latikat ja mõned särjed.
Kuna mul kadus kolmanda tunni alguseks kalda lähistelt kala sootuks ära, siis otsustasin proovida jällegi kaugema distantsi pealt juba sisse söödetud kohalt. Peab ütlema et otsus liikuda uuesti kaugema distantsi peale, päästis seekord minu päeva, sest mõne minutiga oli esimene latikas taga ja 3. tunni jooksul sain veel 2 väikest latikat. Ja tundus et samal ajal kõrval Andrzejl muutusid võtud harvemaks, mistõttu kukkus ta oma püügikohta julgemalt söötma ja elusa ning additivi pommidega pommitama.
 Minul polnud kahjuks peale elusa midagi peaibutussööda sisse lisada ja ilmselt seetõttu kaotasin ma ka uuesti kala alt. Õnneks eksis 4. tunnil minu püügiplatsile veel 2 latikat, kuid kahjuks oli see ka kõik.
  Lõpptulemuseks Andrzejl kokku tugev 5,5 kg kala, ca. kümmekond latikat ja u. sama palju särgi.
  Minul kokku 2,7 kg kala, nendest 5 latikat ja ca. 12-13 sõrme pikkust särjekest.
  Niklasel kokku 2,2 kg kala, nendest 3 latikat ja üle 35 särje.
  Teistel õngitsejatel aga kaalud juba alla kahe kilo.

Kokkuvõtteks: Kuna sel sügisel on sademeid olnud väga vähe, siis järvedes ja jõgedes on madal ja ilmselt ka seetõttu hoiab kala tavapärastest kohtadest eemale.
  Mulle isiklikult tundus nagu oleks Andrzej seal kohapeal eelnevalt trenni teinud, kuna ta püüdis esimesest minutist peale ainult kauge distantsi pealt ja see otsus tõi talle kindla võidu. Ilmselt püüdis ta ka üsna julge ja pigem suvise latikasöödaga, püügi käigus oli näha et ta kasutas isegi latika additivi pomme et kalas huvi üles lüüa ja tundus et kalale selle külmaga tugevad aroomid negatiivselt küll ei mõjunud, pigem vastupidi. Mina kahjuks oma väga neutraalse sööda ja ainult elusa lisamisega kala paigal hoida ei suutnud.
 Vaatamata üsna nirudele saakidele järjekordselt vägagi meeldiv võistlus.

02.10 Emajõgi, Lodjakoda

  Plaanisin juba peale Räpinas käiku et järgmine püük tuleb Emajõel  ja eesmärgiks seekord latikas. Kuna eelmisel aastal sain u. samal ajal üsna kena latikasaagi Luunjast, siis algne plaan oli ka sel korral Luunjasse, kuid päev ennem püüki liitus latika plaaniga ka Mikk, siis tundus Luunja suhtes asi üsna kahtlane. Õnneks mainis õhtul Kostja et nad said eile Lodjakojast ulmelise latikasaagi, nii et püügikoht oli paigas (Jess, ees ootas järjekorde püügiretk valge inimese moodi liivasel kaldal päevitades. mitte mudamülkas sumades!)
  Muus osas oli aga eelinfo üsna puudulik. Elusat võtsin kaasa hulgaliselt ussi (lootes et latikas ikka veel ussi peale maias) ja vaid 100 grammi tõuku, ning peibutussöödaks pigem tagasihoidlikum latika mix.

  Kui ma hommikul kell 6 Lodjakotta jõudsin, oli Mikk juba mitu tundi püüdnud. Ta lootis selle peale et öösiti pidavat latikas paremini võtma, tol ööl aga kala arvas teisiti ja kogu öö tundide peale sai ta vaid mõne latika, kuigi öösel võtnud kalad olid tunduvalt suuremad kui need mis me hommikul saime. Igatahes oli tal juba korralik söödabaas all ja see aeg kui ma oma varustust ülesse sättisin sai Mikk oma püügikoha tööle.

  Minu püügiaeg 07:30-12:30  Põhimõtteliselt esimesed 2 tundi ei jäänud mul muud üle kui vaadata Miku latikapüüki, sest kala lihtsalt istus tal platsil. Minu platsile eksisid vaid mõned üksikud kalad. Igatahes sai mul selgeks see et hetkel ei tee Emajões ussiga pm. mitte midagi, latikas tahab ainult tõuku.

Mul aga polnud tõuku niipalju kui peibutusööda sisse vaja oleks olnud.

  Pool kümme otsustas Mikk selle pikale läinud püügi lõpetada ja kogu üle jäänud tõugud andis ta mulle..

Ma veel hõikasin talle naljaga pooleks: " Hahaa, nüüd hakkab minu tähelend!".

  Kuna peale Miku lahkumist oli mul piisavalt tõuku, siis uhasin toda korralikult sööda sisse ja söötsin koha uuesti sisse. Ei läinud kaua aega kui juba uued latikad üksteise järel sumba läksid. Võtt kestis 11:30-ni ja viimane tund oli jälle üsna vaikne. Sel puhul ei aidanud aga enam ka elusa alla uhamine. Kas kala tegi pausi või ajas mõni röövkala parve minema, seda kahjuks ei tea.

 Kokkuvõteks: igati korda läinud püügipäev. Lodjakoja kohta väga kena saak. Mikul kokku 18 kg kala ja valdavalt suurem kala. Minul seevastu 19 kg kala, kuid enamus kala oli 500-700 grammised latikad, mõni üksik oli üle kilo. Latikasaak oli kena, kuid sellegipooles oli kala siiski üsna passiivne, aktiivset üksteise järgi võttu ei esinenud ja enamus kalad võtsid ka moka otsast. Esines võttusid kus kala tegi vaid ühe tõksu ja jäi siis kohapeale istuma, paar minutit hiljem kontroll haakimist tehes avastasime et kala on otsas. Mitu kala pääses ka kehva võtu tõttu minema.