Kõigepelt räägiks ka natuke püügiretkele eelnenud ootustest. Planeerisime esimest püügiretke Emajõe äärde Lodjakotta kuna too on üks kõige mugavamaid püügipaiku suurema pundiga koos püüdmiseks. Kuid tuginedes eelmiste aastate kogemustele ei lootnud ma sealt suuri saake. Võib isegi õelda et kartsin kõige hullemat sest vesi alles külm. Varasemalt olen seal korra ka "peaaegu" nulli jäänud.
Kui rääkida täpsemalt numbritest siis Ilmateenistus.ee andmete kohaselt oli tol päeval Tartu-Kvissentali järgi jõe vesi 122 cm ja 2,4 C. Ehk siiani üks kõige raskemaid püügiolusid Lodjakojas (Suveti on veekõrgus keskmiselt 40-60 cm).Ja ma ise arvan et vee kõrgus 90 on viimane millega saaks Lodjakojas normaalselt võistlusi korraldada. Eks ma kartsin ka seda et kõrge vee tõttu on vool tugev ja minul varudest max 120 g söödakorvid põhjas ei pea.
Kartused osutusid aga asjatuks, sest kõik mehed said oma pukad ja toolid kõrge kalda alla paika panna (kuigi jah.. veel 20 cm vee tõusu ja siis on see juba tunduvalt keerulisem). Ning vaatamata tugevale voolule pidas 80-100 g korv kenasti. Ja mis peamine, isegi kala võttis.
Peibutussöödaks läksid käiku talivõistlustest alles jäänud poolikud söödad: G5 Black, Super Black Bremes ja nati ka Gros Gardonsit. Elusat sai igaks juhuks võtta 100 g mõlli, 100 g pinkyt ja paar karpi ussi.
Seltsiks Denis, Mikk, Ardo ja Madis.
Püük: Esimesel tunnil võttis kala kõige aktiivsemalt. Mina sain suht ketti särge, sekka ka kena nurgu. Tundus et ka teised said kala üsna hästi ja siis tõmbas Mikk järjest kaks kena latikat (kasuks tuli sööda sisse ussi tükeldamine. Ilmselt kukkusid peale seda kõik kõvasti elusat alla andma, kuid rohkem see latika näol edu ei toonud.
Teisel tunnil vajus võtt juba kergelt ära, kuid arvatavasti tänu elusale sain ma kaks kontakti latikaga. Esimene kena kala hakkas korralikult vastu ja vajus vaikselt allavoolu ja väga aeglaselt tuli ta ka pumbates kalda poole. Kuid olles veel kevadiselt roostes, lasin kalal kalda randi all põhja ujuda ja sinna taimedesse ta kahjuks ka jäi. Ootasin küll et ehk ujub uuesti taimedest lahti ja andsin aeg-ajalt pinget peale kuid see ei aidanud. Uus lips külge ja uuele katsele. Järgmine latikas ei lasknud end kaua oodata ja jälle hakkas tugevas voolus kala kalda poole pumpamine. Kuid seekord võtsin esimesest kaotusest õppust, ajasin end kohe puka peal püsti ja käed taeva poole, et sellest neetud kaldarandist üle saada. Vat oleks tulnud ka esimese kala puhul end kohe püsti ajada, kuid kuradi mugav on ju istuda. Ja esimene kilone oligi lõpuks kaldal, peale seda tuli veel nurgu ja veel üks poolene kuid siis vajus vähehaaval kala võtt ära.
Kolmas kuni viies tund, tundus kala käivat hooti. Ei oska sellele põhjuseid leida, lihtsalt kui kala võttis siis esines mitu võttu järjest ja samas võisid vaikuse hetked kesta 10-15 minutit, ning siis jälle mitu võttu järjest. Arvan et mingil määral võis ka minust järgmise mehe "keemitamine" kala võttu mõjutada, kuid kes seda teab, sest ka tükk maad eemal Denisil oli võtt üsna heitlik. Kuigi viimasel tunnil sai Denis kala käima ja kakkus enamuse oma päevasest saagist just ennem lõppu.
Üksikuid nurgusid ja särgesid tilkus minul aeg-ajalt lõpuni välja ja minu püügipäeva lõpetas veel üks kena latikas.
Kokkuvõtteks igati korralik hooaja algus: Denis 3,7 kg, Mikk 6 pluss kg, Ardol ka silma järgi üle 2. kg, Madis 4,2 kg ja mina 7,2 kg kala.
Üksikuid nurgusid ja särgesid tilkus minul aeg-ajalt lõpuni välja ja minu püügipäeva lõpetas veel üks kena latikas.
Kokkuvõtteks igati korralik hooaja algus: Denis 3,7 kg, Mikk 6 pluss kg, Ardol ka silma järgi üle 2. kg, Madis 4,2 kg ja mina 7,2 kg kala.
