Siinsetes poodides on päris palju makrelli püügi rakendusi kus tavaliselt 6 lipsu meetri pikkusel liinil millel lamedad plastliistakad küljes ja liini lõpetab landilõks kuhu siis raskemat sorti merika või tursalant külge panna. Martin on aga lasknud omale siduda lipsude otsa spetsiaalsed kunstputukad mis meenutavad väikemaid hõbedasi maime, muus osas rakendus aga sama nagu poodides müüdav.
Püük ise meenutab pumpamist, 40-50 grammine lant tuli põhja lasta ja siis meetrine sujuv tõmme ning paar tiiru rullile sisse kerida.. tõmme-kerida-tõmme-kerida, kerimise ajal langeb jälle lant põhja lähedale. Nii peaks lant ning kunstputukad põhjas ja põhja kohalt huvipakkuvalt mängima.
Nagu arvata võis siis selle uue püügiviisiga jäin ma nulli, laenasin Martinilt küll poe makrellirakenduse, kuid polnud mul õige raskuse ja kujuga lante. Proovisin küll erinevaid Solvkrokeneid ja Moresildasid, kuid need mul max 30 g, mis olid teatud koha jaoks liiga kerged või liiga laiad. Kerget lanti ei saanud põhja lähedal piisava kiirusega mängitada nii et see kalale huvi pakuks.
Aga vähemalt jäi mulle aega vaadelda Martini püügitehnikat ja seda kuidas ta kalu fjordist välja kiskus, nii et rulli sidur kärises ja haugi ritv korralikult looka paindus.
Makrell on parvekala, iga kord kui toimus võtt oli 3 kala korraga lipsude otsas, aga tollel kalal on jõudu palju ja kui iga kala erineva suuna võttis ja end risti keeras siis sikuta nagu pannikaant põhjast ülesse.
Lisaks makrellile käis kaldal veel üks merikuradit meenutav kala, ning kotti läks ka saida duubel, lest ja tuulehaug. Otse kalda alt tuli tal ka üks suurem tegelane otsa, kuid see andis end vaid mõne hetke tunda ja läinud ta juba oligi, ilmselt tursk või merikas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar