30.09-01.10 Eesti Mestrivõistlused Õngitsemises, Holstre järv.

 Kuna esialgne plaan, minna Pärnumaale Torisse latikat ja särge püüdma, läks lapse haigestumise tõttu vett vedama, siis kasutasin juhust ja läksin võtsin osa õngitsemise võistlusest. Paraku ei ole see aasta väga palju õngitsemisega saanud tegeleda, feedri võistlused, trennid ja ühispüügid on võtnud praktiliselt kogu vaba aja. Täpsemalt ennem õngitsemise meistrikaid sain see aasta käsiõnge käes hoida vaid 3 korda. See tähendas et mul ei olnud isegi õnge rakendusi valmis tehtud ja esimese võistluspäeva ettevalmistus kuluski praktiliselt tervenisti rakenduste ja lipsude sidumise peale. Isegi esimese päeva sisse söötmise ja võistluse esimesed minutid kasutasin ma rakendustel lõpetamiseks. Eks ma võtsingi toda võistlust kui lihtsalt toredat vaheldust feederdamisele ja seetõttu suurt võistluseks ei valmistunud.
  Paar päeva ennem võistlus, kui otsustasin asjast osa võtta, sai suure kiiruga veel viimasel hetkel ära regatud ja ööbimise koht ära broneeritud. Jaani käest kuulsin järjekordselt et tegemist on "superhea" kalarikka järvega kus viimase püügi päigus ketti ilusaid särgi tuli.
  Eks ma sellest infost lähtusingi ja tegin esimeseks püügipäevaks puhtalt suurele särjele orienteeritud sööda: 2 kg Gros Gardonsit ja 1 kg Etang Noiri. Lisaks 2 kg järve mulda.

  Lühidalt esimesest võistluspäevast: Krrrdi külm oli..  ja jutu järgi "supeheast" kalajärves oli äkisti saanud "kaev", vähemalt minul. Esimene pool tundi oli kala natukenegi aktiivne ja siis vajus viimnegi võtt ära. Teisest tunnist kuni viimase tunnini kestis üksikute väheste võttude pingeline ootamine. Seda ootamist tegi veelgi raskemaks asjaolu: "Krrrdi külm oli..". Nii et esmakordselt kaalusin tõsiselt võistluse katkestamist, sest mis mõtet on end selle vähese kala pärast haigeks teha. Kuidagimoodi kannatasin aga lõpuni ära ja peale kaalumist suutsin ka esmased katkestamise mõtted maha suruda. Üllatuslikult olid sel päeval saagid kõigil kehvad ja minul kogunisti oma tsoonis Timo järel teine tulemus kaaluga 500 grammi ja seda suuresti tänu esimesele poolele tunnile. Timol oli esimesel päeval kaalu 640 grammi.

Teise võistluspäeva hommikul ajasin ma igatahes kõik riided ja varuriided, mis mul kaasas olid, viimsenigi selga (Õnneks teine päev oli aga tuulevaiksem nii et külm seekord liiga ei teinudki).
 Peibutussööda osas suuremat muudatusi ei teinud, klassikaline Gros Gardons Fine ja Etang, kuid teisel päeval käisin muttide jälgedes kogu järve esise muruplatsi läbi ja kogusin mõne kilo värsket mulda. Nii et sööt oli 50:50 mullaga. Timo käest sai veel ostetud suures hädas 100 grammi motölli mida mul esimesel päeval ei olnud. Kuuldavasti motöll aitas.
  Loosiga järjekordselt keskmisesse kõige kalavaesemasse tsooni täpselt samasse kohta kus eelminegi päev.. Vähemalt vedas sellega et püügikohas nüüdseks põhi selge ja sügavused rakendustele paigas.

  Võistlus algas, nagu ikka, esimesel tunnil natuke aktiivsema võtuga. Seevastu aga kala oli teisel päeval minul tunduvalt väikesem. Teiseks tunniks oli sedapuhku jälle võtt läbi ja kuni püügi aja lõpuni kestis üksikute õrnade võttude realiseerimine, täpselt nagu eelmine päev. Õnneks teisel päeval suutsin ma tabada ka paar pisikest latikalipsu, nii et ennem kaalumist lootsin eelmise päevaga võrreldes isegi natuke suuremat kaalu, kuid võta näpust.. Teise päeva kaal oli mul 470 grammi ehk hoopis väiksem (lihtsalt kala oli tunduvalt väiksem ja need paar 100 grammist latikaboonust ei päästnud). Minu kõrval sai aga teisel päeval Enno Toomla oma väikese särje lõpuks käima ja kiskus korraliku 630 grammi kala välja. Päeva üllataja oli aga meie tsoonis Mati Banhard, kes taipas välja võtta 11. meetrise lihtkäsiõnge et üritada kala püüda kaugemalt ja sügavamalt.. Kõigi üllatuseks kala asuski kaugemal, teise päeva kaal tal 1660 grammi, ehk teistest tema ümber peajagu üle.

Kokkuvõtteks aga siiski minul 5. koht ja tuleb tunnistada et vaatamata kehvale võtule ja külmale ilmale oli tegemist vägagi toreda võistlusega. Korralik vaheldus feederdamisele.


Tagantjärgi on mõnus jälle targutada: Mida oleks saanud teisiti teha? No pm. kõike, alustades peibutussöödas, söötmisest, püügikaugusest.. kuni selleni välja et oleks parem pidanud Torisse särge õngitsema minema.. Ok, mõtleme reaalselt. Peiutussööta ma ise ei muudaks Gros Fine koos Etangiga on töötanud suhteliselt hästi.., kuid seevastu oleks pidanud lisama mulda, isegi kuni 80% protsenti sööda kogusest ja ka hägu. Sööta pidevalt peale andnud ja sellega kalad püügiplatsil aktiivsena hoidnud, kuid samas rohkem mullaga vältinud kalade üle söötmist. Püügikaugust ma muuta poleks saanud kuna mul pole paraku kusagilt pikemat käsikat võtta ja 5.meetrise rulliõngega oleks seal sügavas püük paras piin olnud. Aga ega see tagant järgi targutamine suurt kasu ei too, järgmisel aastal võib seal samal ajal olla hoopis kala uputas ja sel juhul pole nendest tarkustest kasu. Kuid sellegipoolest, tuleb hakata rohkem mulda kasutama.